Toidublogi: Marge Monko
Oktoobrikuu jooksul toimub hulk näitusi, kohtumised kunstnikega, giidituurid, fotomess. Kes muuseumisse ega galeriisse ei jõua, võib kohtuda linnaruumis fotoprojektsioonidega või sattuda “Raadio ööülikooli” avalikele salvestustele Rotermanni kvartalis.
Foto
Tallinna fotokuu Kumu näitusel “Teisele poole” on üks John Baldessari video, kus Ed Henderson vaatab uudisfotosid ja räägib, mida ta seal näeb. See töö on nii lihtne ja võluv, et tekib tahtmine endalgi diivanile pikali heita, pilte vaadata ja lobiseda. Näiteks kirjeldaksin üht pildipaari Jaan Klõšeiko Vabaduse galerii näituselt, mis kannab pealkirja Fotoduell I–II. Fotod on tehtud millalgi 1970. aastate alguses. Esimesel hoiab Juhan Viiding kaamerat, ise samal ajal pildiotsijasse vaadates. Teine foto seal kõrval on portree Jaanist selliselt, et pildistaja enda jalad on kaadrisse jäänud. See pildipaar toob esile fotografeerimise kui akti, näitab fotograafi ja pildilolija vahelist suhet ning sisaldab sealjuures ka väikest mõistatust. Aga minge vaadake ise.
Film
Film, mille linastumist fotokuu programmis väga ootan, on 2010. aastal valminud dokfilm “Miss Representatsioon”. Film uurib naiste kujutamist peavoolu meedias ning selle mõju naiste karjäärivalikutele ja enesehinnangule. Oma kogemustest räägivad tuntud ja mõjuvõimsad naised, näiteks Condoleezza Rice, Geena Davis, Jane Fonda, Katie Couric, Gloria Steinem jpt. Vaatluse all on USA, aga paralleele saab tõmmata ka naiste kujutamisega Eesti meedias.
Avalik ruum
Viimasel ajal olen tuttavatelt kuulnud avaliku ruumi kultuuriprojektidest, mis on Tallinna linnavalitsuse poolt ära keelatud. Tundub, et linnakantselei avalike suhete teenistus on endale võtnud tsensori rolli. Vähegi kriitilise alatooniga ja muidu kahtlased (liiga kontseptuaalne?) projektid lämmatatakse bürokraatlikku demagoogiat kasutades. Samal ajal mürgitatakse meid valimatu propagandistliku juraga Vabaduse väljaku LED-ekraanilt.
Tere
Paar päeva tagasi jalutas minust tänaval mööda üks pisike tüdruk oma emaga. Kiirustasin, pea oli pulki täis ja ma peaaegu ei märganudki neid, kuulsin ainult “Tele!” ja hetk hiljem sain aru, et see oli mõeldud mulle. See “Tele!” jäi meelde ja puudutas kuidagi.
