Evident in Advance

Selle aasta Eesti paviljon Veneetsia biennaalil on täitnud mu viimased poolteist aastat ning täidab osaliselt ka järgmise poolaasta, kuna 2014. aasta algul avatakse sama näitus Kumus. Kõigi praktiliste asjade kõrval, millega on vaja nii suure välisprojekti puhul pidevalt tegeleda, suudab see näitus mulle ka poolteist aastat hiljem suurt intellektuaalset naudingut pakkuda. See on see aspekt kaasaegses kunstis, mis mind väga paelub.

Saabumine võõrastesse kohtadesse

Love-hate suhe. Ühelt poolt elevus avastamata koha ja võimaluste suhtes, teisalt tüütu praktiline orgunn – kuidas saada odavaimal ja kiireimal viisil lennujaamast (mis asub valdavalt sama kaugel kui Paide Tallinnast) linna jne. Teekond täis mõnusalt võõraid tänavanurki ja nägusid, kuid maa peale tagasi tirib kott, mis arvutist või kaasa veetud raamatutest/kataloogidest liiga raske.

Arhiivid ja järelkuulamine

Infokillud, millele reaalajas pole jälile saanud või mis on juhtunud ammu enne enesest teadlikuks saamist. Mulle meeldib järelkuulata Klassikaraadio saateid, eriti võluvad on vanad “Vibratsioonid”. Visuaalsest informatsioonist eelistan KKEKi videoarhiivi, kus on nii palju head eesti videokunsti. aken siinse nüüdiskunsti algusaastatesse.

Jalgratas

Berliinis ja Londonis elades olin rattaga lausa kokku kasvanud. Tallinnas veidi vähem, sest siinne kodu ja kontori vahele jääv munakivitee või siis liialt auguline asfalt suunab rohkem jalutama. Pikema vahemaa ja enam-vähem normaalse teega naudin aga seda mõnusat ja kiirelt kulgevat liikumist.

Migreen

Kummitab kohati ja tuletab meelde, et alati ei saa ise otsustada, mida, mis ajal ja kuidas teha.