Sel aastal ilmus Muti mälestuste kuues ja viimane köide, mille eest esitati kirjanik riigi kultuuripreemiale. Teda on muu hulgas pärjatud kahel korral Tuglase novelliauhinnaga, Vilde kolhoosi preemiaga parima ajaloolise romaani eest ja Avatud Eesti Fondi Koosmeele auhinnaga. Mihkel Mutt on Valgetähe III klassi ordeni kavaler. Mutt oli ka äsja lõppenud kirjandusfestivali Prima Vista patroon.

Ajalugu
Lõpetasin kaheosalise “Euroopa ajaloo” (1924). Narkar vajab ikka võimsamaid annuseid! Nüüd loengi 1913. aastast pärit 1000-leheküljelist majandusgeograafia ajalugu (veiseliha ekspordimarsruudid, riisikasvatamine mäestikutingimustes, Indoneesia sigarid jne). Nii kõhedaks tegevalt võluv on see, et seda on kirjutanud inimesed, kes ei teadnud veel maailmasõdadest.

Kirjandusfestival

Prima Vista 2012 pealkiri oli ruumID. Eestlasel on mõiste ID eelkõige tänu vastavatele kaartidele hästi selge. Ma pole kindel, kas rahvaid, kel seda kaarti pole, see pealkiri kõnetaks. Aga nii nagu kogenud inimene räägib mikrofoni ikka seda, mida ta ise tahab, mitte seda, mida küsitakse, nii saab ka festivalil kõigest rääkida.

Seks

Festivali patrooniõhtul turgatas mõte, et inimene loeb elus umbkaudu sama palju raamatuid kui tal on coitus’eid. Publiku hulgast küsis emantsipeeritud hääl: “Te peate inimeste all silmas vist üksnes mehi?” palusin vabandust – naised on kiirlugejad.

Kunst
Mu kunstnikust abikaasa elus on üks kindel graafik – näituse maha võtmine ja järgmisse kohta üles riputamine. Pildid ringlevad nagu ilma statsionaarita rändtrupp. Meenutab muuseas ka inimest, kes eri krediitkaartidega ristamisi miinuseid likvideerib. Kunstnikul on vaja ruumi. Kui lihtne on aga kirjanikul – mu uus romaan võtab kõvakettal ühe viiesajatuhandiku.

Elukad
Riisusin aias ja kumalane hakkas sumisema. Olin teda vist häirinud. Mesimumm võlub mind alati. Arvan koguni, et ta on ehk mu tootemelukas. Herilased on aga ühed vähestest, keda ma “loodud looduses” vihkan. Õhtul nägin aias siili. Süda läks soojaks. Ei tea, mis mind siilidega seob.