Elamus
Viimaste kuude suurima, muuhulgas ka esteetilise elamuse sain Kilimandžaaro jalamil. Kümned ja kümned elevantide klannid liikumas õhtupäikese punases tolmus mäe poole. Nii lähedal, et autost kätt välja sirutades oleks võinud neid puudutada, ja nii kaugel, kui silm seletas. Kõige hämmastavam oli selle liikumise kindlameelsus ja ... vaikus. Selles elevantide liikumise vaikuses on minu jaoks hetkel mingi mõõdupuu, millele taban end vahel teatris, näitusel või muusikat kuulates mõtlemast.

Maakera
Palju aastaid on mu töölaual olnud väike maakera. Seda mitte niivõrd isiklike rännakuradade tähistamiseks ja meenutamiseks, vaid pigem igapäevaste väikeste praktiliste otsuste perspektiivis hoidmiseks. Ja suurte otsuste puhul aitab selle maakera väiksus.

Mõte
Üks mu sõber armastab vahel tsiteerida ütlust: “On inimesi, kelle elu saab kokku võtta epitaafiga: “Sündis, solvus ja suri””. Mul on olnud õnne selliseid inimesi liiga lähedalt mitte tunda.

Raamat
Nii väga kui ma ka ei hinda kiire info hankimiseks või lihtsalt raamatute sirvimiseks kõikvõimalike helendavate ekraanide otstarbekust, eelistan ma raamatut lugeda ikkagi vanamoodsas intiimsuses ehk paberkandjal.

Hetkel on mu lugemislaual pooleli Jonathan Sacksi “The Dignity of Difference: How to Avoid the Clash of Civilizations” ja Enn Soosaare “Nuripidine aastasada”, mis on omavahel väga kenasti dialoogi asunud.