Toidublogi: Olavi Ruitlane

Pärast kuue aasta tagust hittromaani “Naine” on Olavi Ruitlane välja andnud uue teose “Vee peal”. Uus romaan paigutab lugeja 80ndate algusesse, Võru linna, elama kaasa peategelasele, kes kosutab end kala püüdes.

Inimesed

Teevad õnnelikuks ja kurvaks. Müüsin just Kunda merepäevadel uut raamatut. Piltilus tütarlaps ütleb, et ta ei loe raamatuid. Pensionär ohkab ja näpistab kõhu kõrval kümneka. Vanapaar uurib raamatut ja ostab 17aastasele lapselapsele. Uurime nelja-aastase väikemehega raamatus kalapilte. Vähihaige mees, alla aasta elada jäänud, veidi kibedavõitu naeruvõru ümber suu. Ma ei saa talle niisama anda, tahan, aga ei saa, kedagi ei kanta elavast peast maha. Inimesed on imelised, vaata kust nurga alt tahad.

Raamat

Raamat laseb ennast suuremaks ja laiemaks kujutleda. Iga lugeja loeb ühte ja sama raamatut erinevalt, kujutab tegelaskujud lõplikult iseenda järgi. Ühest raamatust saab 10 000 lugeja puhul 10 000 pisuke erinevat raamatut. Vähemalt mina ei kohandu ühegi teise infokandjaga paremini.

Vesi

Teeb pea puhtaks, laseb olla ilma mõteteta. Ma ajan endal juhtme suht kähku kokku, võib-olla aitaks mediteerimine ka, aga vee peal pole seda vajagi, meri, järv või jõgi teeb kogu musta töö minu eest ära. Astun kaldale parema inimesena.

Keel

Mul on vist ajapikku tekkinud mingi keeletunnetus. See on üks huvitav värk, keelenüansid ei lõpe kunagi ja ma võin teinekord mingi lausega pool tundi jamada, enne kui see minu jaoks perfektselt kõlama hakkab. Mul on pooled Indrek Rüütle luuletused peas, sest nad kõlavad nii hästi ja võimsalt, et ma tunnen, kui kaugel ma olen miskist, mida ma oma tekstidega tahan. Hea poeesia, olgu mis vormis tahes, on mu jaoks steroidid.