Raamat
Hiljuti sorteerisime naise ja tema õega nende vanaemast jäänud raamatuid. Ja saime kaks banaanikastitäit nõukaaegset sodi. Viisin kastid jäätmejaama ja valasin konteinerisse tühjaks. Seal oli juba tuhandeid raamatuid. Korraga tekkis meeletu kahjutunne. Keegi on need raamatud kunagi kirjutanud, näinud vaeva ja nüüd mina viskan barbaarselt prügikasti. Mis aga veelgi hirmsam – kas seal konteineris võis juba olla ka minu raamatuid?

Televiisor
Vaatan ikka pärast AKd luuletust ja mõtlen, miks näitlejad niimoodi luuletusi loevad. Kõik ju head näitlejad ja luuletused pole pikad, aga enamjaolt loevad nad need tekstid maha. Mõne puhul see ei häiri, aga kui näitleja seda luuletust esitab läbi enda, muutudes ise lausa luuletuseks, siis see hetk, kui silm läheb paberile, on nii valus. Kõige enam meeldis Arvo Kukumägi, kellel oli tekst peas. Ja Tambet Tuisk.

Näitus
Vaatasin Peeter Lauritsa fotonäitust “Mattise martüürium”. Jõhker lugu, kuidas peremees tapab oma talupoegi. Ja mõte läks sinna, et hirmus aeg oli see keskaeg. Aga milline on meie aeg? Laurits ise ütles, et ega ajaga polegi väga midagi muutunud ja lisas, et tõsi, vaevalt et linnavolikogu liige Solarise liftis mõne ettevõtja hukkaks.

Arhitektuur
Rongiga sõites lähevad silme eest mööda suvilad ja aialapid. Paljud suvilaköksid on maha jäetud ja lagunenud, mõnest on alles vaid marjapõõsad või tuules laperdav kasvuhoone. Mõni on aga võsaks ja metsaks tagasi saanud. Tundub, et see looduseks tagasimuutumine võtab vaid mõne aasta. Aga kui palju läheb aega vabadusesamba või Tartu või Tallinna kaubamajaga?


TOIDUBLOGI

... on Areeni uus rubriik, kus kultuuriloojad, -toojad ja -tarbijad kõnelevad sellest , mis nende vaimu toidab.