Toidublogi: Veronika Kivisilla
“Kallis kalender” ilmus 2011 ja “Veronica officinalis” möödunud aastal. Praegu töötab Kivisilla Eesti Kirjanike Liidus projektijuhina ning on hõivatud sel nädalal toimuva kirjandusfestivali HeadRead korraldamisega.
Pidu sõnas eneses
29. maist 2. juunini on Tallinnas kirjandusfestival HeadRead. Olen põnevil ja pinevil, sest saan sest osa korraldaja, esineja ning uudishimust pakatava festivalikülalisena.
Loomingu Raamatukogu
Mul on peaaegu alati mõni LR kotis. Kodus verandal on ja maakodus on ka vanad LRid, viimati võtsin ette 1964. ja 1965. aastakäigu omad. Millised leiud: Unto Seppäneni “Seda sorti mees” ja Walter Mackeni “Jumal lõi pühapäeva”.
Rohekraam
Karulauk, kuusekasvud, nurmenukud, nõgesed, võililled, rabarber, naadid, oblikad. Küll on tore, et see kauaoodatud roheline kõlbab peaaegu eranditult süüa! Varakevadest hilissügiseni olen korilane.
Argised killud
Pisikesed lood, mida ma iga päev nopin tänavalt, poest, bussist. Mõned päevad tagasi vaatasin, kuidas bussis 23 kaks kutti, eestlane ja venelane, kes teineteise keeltki ei mõistnud, kahekesi dressipluusiga mesilast püüdsid, et see vabadusse päästa. Sümboolselt just Vabaduse väljaku peatuses sai mesilane välja ja kutid olid leidnud ühise keele, sest ütlesid ühekorraga “Vuohh!”. Sellised killud muudavad päevad kaleidoskoopiliseks.
Laul ja barokenroll!
Pole midagi ilusamat, ürgsemat ja tähtsamat kui loomulik, maneerideta laul. Rahvalaul, aga mitte tingimata. Paljude n-ö primitiivsete hõimude juures on laul siiani loomulik elu osa. Eestlased võivad end laulurahvaks pidada, aga oma häält nad suurt ei tunne, seda nad suisa häbenevad. Veel on mulle oluline vanamuusika, ilmalik ja tihti ka vaimulik keskaja muusika on olemuselt rahvalik ja ehe. Kõige paremini aga korrastab mu molekule barokkmuusika: Monteverdi, Lully, Purcell jpt. See on minu barokenroll!
