Kultuurivabrik Tselluloosimäel pulbitseb tegelikult just nii, nagu selle ideoloogid (Rene Valner, Indrek Peil) alguses mõtlesid. Rotermanni alale aga valmis äsja detailplaneering, kuhu on küll sisse kirjutatud kultuurifunktsioon, ent mitte päris nii, nagu mõtlesid Tallinn-Soho ideoloogid eesotsas Margus Sulengoga.

Ent linna keskel on teisigi seiskunud tööstusega atraktiivseid piirkondi. Äsja toimus Telliskivi kvartali (1870 rajatud vedurite ja vagunite remonditöökojad Balti jaamast Telliskivi tänavani) arhitektuurivõistlus. Eesmärgiks oli saada parim ideelahendus tööstusala tulevaseks polüfunktsionaalseks arendamiseks. Esikoha said Tõnu Laigu ja Tõnu Laanemäe (konsultandid insener Targo Kalamees ja kinnisvaraanalüütikud Veronika Ilsjan, Margus Tinno).

Kas võidutöö sisuks oli luua veel üks kultuurikvartal?

"Telliskivi kvartalit võib arendada kui kultuurikvartalit, mis on tihedasti läbi põimunud tavalise linnaeluga. See ei saa olla klassikaline kultuurikvartal, kuid siin saab kasutada selle elemente. Kultuuri hakatakse Telliskivi kvartalis pigem tarbima kui looma," kinnitavad autorid.

Kõik viis auhinnalist tööd olid suuremal või vähemal määral säilitanud olemasolevaid tööstushooneid, pikkides nende vahele moodsat arhitektuuri. Põhiküsimuseks on ja jääb ala elustamine ehk milliste nippidega meelitada sinna turiste ja linnarahvast, kes seal ei ela ega tööta. Tööde autorid olid nagu lavastajad, kes mõtestasid üht ja sedasama näidendit igaüks omamoodi.

Võidutöö aga lõi teisi oma lihtsuse, loogilisuse ja põhjalikult läbitöötatud materjaliga. Ühtegi silmatorkavat rosinat selles töös ei ole. Ent kinnisvaraarendajad võiksid toodud pragmaatiliste nõuannetega kas või hommepäev tööle hakata.

Ala on jagatud 25 kinnistuks, mis võimaldab neid ükshaaval arendajatele müüa või välja rentida, et kogu ala arendada etapikaupa. Eelisjärjekorras ehitatakse välja piirkonnad, mis jäävad juurdepääsude juurde. Valmis ehitised tõmbavad ju inimesi ligi.

Autorid jätsid paika endise "tänavate" struktuuri, seda kõvasti lihtsustades. Eraldati jalakäijate ja autode tsoonid. Kvartali selgrooks on paralleelselt raudteega jooksev jalakäijate tänav, sellega risti kulgevad tänavad, kus on lubatud liigelda ka autodel. Ristisuunalised tänavad on sihitud nii, et sealt avaneksid vaated Toompeale. Kuna Telliskivi kvartal asub vanalinna vaadeldavuse alal, siis pole autorid kõrghooneid sinna planeerinud. Hooned on valdavalt nelja- kuni viiekorruselised. Ainult raudtee alal on osalt kaheksakorruselised tornmajad. Esikohatöö tähtsus seisneb aga eelkõige selles, et kogu ala koos hoonetega – tehasekvartali eriline miljöö – on säilitatud nii palju kui võimalik. Iga hoone kohta on langetatud otsus, mida sellega teha – maha võtta, juurde ehitada, säilitada või lammutada.

žürii arhitektidest liikmed (Ülar Mark ja Emil Urbel) aga hindasid esikoha ja ka teise koha töö juures (sarnased lahendused) tähtsaks just Balti jaama ümbermõtestamist. Balti jaam jääb linnalähiliinide ja eesti-sisese linnadevahelise rongiliikluse jaamaks. Kui Eesti liidetakse Euroopa kiirrongide võrku, nihkub kiirrongijaam tõenäoliselt Ülemistele, kus peatuvad transiitrongid Riia, Peterburi või Helsingi suunal. Balti jaamas on üheskoos nii linnalähiliinide bussijaam kui ka linnabussi, trammi ja trollibussi ühendused ning tulevikus kiirtrammipeatus.

Kuna endisest linnalähirongide jaamast on tänaseks saanud market, endine kaugliinide jaam aga rahuldab suurepäraselt praeguseid ja tulevasi vajadusi, siis tuleviku Balti jaamas on lähirongide rööpad ja perroonid nihutatud kaugliini jaama joonele. Vabanenud alale rajatakse linnaväljak. See lihtsustaks ühendust Balti jaama taha jäävate alade ja südalinna vahel.

Mis aga peamine, esikohatöö on lisaks kultuuri- ja ärifunktsioonile tähtsustanud ka elamist, paigutades seda paljudesse säilitatavatesse tööstushoonetesse ja ka uutesse rajatavatesse majadesse. Stuudiokorterid ja loftid on Eestis seni vähelevinud nähtus.

Tõnu Laigu seletab, et lofti mõiste pärineb New Yorgi Sohost, kus ühiskonnale alternatiivsed inimesed kohandasid tööstushoonete pööningud endale elamiseks. See aga hakkas üha laiemat huvi tekitama. Viimaks keerasid ärimehed selle äriks ja sõid "põliselanikud" Sohost välja. Tänapäeval on selline eluviis laialt levinud ja muutunud boheemlaste ja kunstiinimeste elustiiliks. Tuleb välja, et ka Tallinnas on palju lofti ihalejaid. Tuleb ainult pöialt hoida, et tublid kinnisvaraarendajad (OÜ Bonaprix ja AS Estel Pluss), kes viitsisid arhitektuurivõistluse korraldamise ette võtta, tööstushoonetes mingit euroremonti ei teeks. Tööstushoonet tuleb ümber kujundada nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädapärast vaja.

Igal juhul viis väljavalitud tööd olid põnevad, eriti teise koha töö (au­tor Karli Tiigisoon), kus paljude ideede hulgas pakuti tõmbenumbriks suur vaateratas. Või siis ostupreemia saajad – Karli Luik ja Ralf Lõoke –, kes meelitavad raudtee-plaza’ga, mis lõpeb vedurimuuseumiga. Üks osa plaza’st tõuseb katuste kõrgusele, tekitades sinna vanalinna ja rongide vaatamise platoo. Plaza ühes otsas on ronghostel, mis koosneb vanadest kupeevagunitest. Kõik autorid olid raudteed koomale tõmmanud ja kasutanud seda ruumi haljastuseks või promenaadi rajamiseks. Neli tööd jäid esikohale alla seetõttu, et olid liiga kõrghoonelembesed, puhastasid platsi ülemäära tööstushoonetest asemele paremat pakkumata või siis parklahoone ületähtsustamise tõttu. Ehk lähevad ka nende vahvad ideed kas või osaliselt käiku.