Ma ei mõtle ise tehtud torte. Need olid igati head. Eriti onu Borka mamma valmistatud napooleon, mis oli taevalik. Aga need kohvikutest või kulinaariakauplustest ostetud tordid. Need olid kohutavad. Nagu iga normaalne laps, olin minagi maiasmokk, aga tordi kõrge staatus oli minu jaoks müstika.

Nende peamine komponent oli mingi suvaline kreem. Suus ringi käima jääv elutu magus rasv. Ja siis kuiv, lämbumistunnet tekitav biskviit, mille vahele jäme kiht kreemi kuhjatud. Teinekord oli biskviit millegagi immutatud. Neil puhkudel oli see biskviit käärinud maitsega saiapudi. Kui kreem jäi suulakke kinni, siis see saiapudi tiirles ümber kurgunibu kuni öökimisrefleksini, mille järel sa selle jama siva alla neelasid. Silmi, mis kippusid pisaraid välja ajama, kinni hoides.