Torupilliga töllid ja ürgne äng
Tänapäeva maailmas, kus mantraks on globaliserung, kus on moodne mängida kosmopoliiti ning kus enesesalgamine jõuab vaidluseni, kas tuhatkond aastat tagasi Eesti alasid asustanud soomeugrilasi on poliitiliselt korrektne eestlasteks nimetada; mõjub eesti keeles laulev, rahvaluulest inspiratsiooni ammutav ning kõlapildis rahvalikke instrumente kasutav Harjumaa folk metal bänd Metsatöll teatud anakronismina.
Ehkki viis aastat alustanud ansambli algkoosseisust on täna ridades vaid laulja-kitarrist Markus Teeäär, kelle väljendusvahendite arsenali kuuluvad nii mehine chant, hüpnootilised loitsud kui taevastrebestavad sajatused, on algusest peale aetud väga konkreetset oma rida ja Metsatölli pole võimalik ühegi teise ansambliga segi ajada.
Kui siiski võrrelda Metsatölli 1999. a. ilmunud iseprodutseeritud debüütplaati “Terast, mis hangund me hinge” äsja ilmavalgust näinud 68-minuti pikkuse albumiga “Hiiekoda”, on kõige silmatorkavaks erinevuseks ansambli soundi orgaaniliselt sulatatud torupill, flööt, erinevad kandled jm. autentsed rahvapillid. See tuleb tõenäoliselt kirjutada 2000. a. ansambliga liitunud multiinstrumentalist Lauri “Varulven” Õunapuu arvele.
Lauri: “Minu jaoks, kes ma olen rahvakultuurist sedavõrd läbi imbunud, on rahvalaulude laulmine ja rahvapillide mängimine loomulik eneseväljendusviis. Kui me sõpradega istume, ei möödu see niisama juttu ajades; varem või hiljem võtab keegi ikka laulu üles. Lisaks on metal ja rahvamuusika minu meelest suhteliselt sarnase ülesehitusega.”
Teine erinevus on, et kui debüütplaat ilmus siis kui ansamblil oli vanust vaevu poole aastat jagu ning aktivapoolel vaid kaks kontsertesinemist, on teise albumi küpsemisperiood olnud tunduvalt pikem.
Markus: “Meil sai juba 2001. a. paika pandud, et tuleb sellenimeline plaat, aga kui teha täispikka plaati, siis peab olema tunne sees, et nüüd võtame ette need kümme lugu ja teeme ära.”
Lauri: “2004 aasta alguses käisime stuudios ära, lindistasime demomaterjali, et üle kuulata kõik lood, käisime stuudios veel ka eraldi, aga lõpuks otsustasime, et jätame sellest materjalist järgi vaid ühe singli (mis on praegu netis allalaadimiseks), sest selle tegevuse käigus tuli nii palju uusi ideid. Eks see plaat ongi nüüd nii pikk ka sellepärast, et lugusid on aja jooksul palju kogunenud.”
* * *
Ansambli trummar Marko Atso on Eesti metaliringkondades tuntud kuju, kes peale Metsatölli taob trumme veel kolmes põhibändis ning kahes kõrvalprojektis; sellest hoolimata ei mõtelnud ta pikalt, kui Metsatöll tegi talle selle aasta kevadel ettepaneku ansambliga liituda.
Marko: “Ma olen kogu aeg näinud Metsatöllus potentsiaali ja alguses neid nõrki kohti, mida oleks parandada vaja olnud, aga kuna see ei olnud tol ajal minu asi, siis ma ei eriti ei hakanud seda torkima…”
Ansamblis on veel neljaski liige, basskitarrist Raivo Piirsalu, kelle rolli ei saa kuidagi alahinnata.
Markus: “Kui ma selle bändi tegin, siis ma kogemata hakkasin lugusid tegema basskitarri peal ja vaatasin et väga hästi kõlab ja tänu sellele on basskitarr väga juhtival kohal Metsatöllus. Kitarril on rohkem ilustav roll.”
; & nbsp; &nb sp; ; * * *
Metsatöll oma lehvivate blondide juuste ja spetsiaalse esinemisriietusega on laval vaatamisväärsus – ja enamikes esinemispaikades ka publikumagnet. Ansambel ise eelistab esinemispaikadena vabaõhukontserte, esinema on jõutud ka välisriikidesse, nagu Läti, Leedu, Belgia ja Soome (Helsinki Tavastia-klubis toimunud kontserdil oli Metsatöll Soome tuntud folk metal bändi Finntroll soojendusansambel)
Marko: “Ma olen seal teiste Eesti bändidega ka käinud, ja kui tavaliselt järgneb loo esitamisele vaikus või kostab kusagilt nurgast kaks plaksu, siis seekord olid lugude vahepeal rahval käed püsti, joped keerlesid ning kõik karjusid.”
* * *
Omapära jagub ka uue plaadi “Hiiekoda” pakendile – tavapärase plastmasskesta asemel üllatab ostjat takunööriga kokkuköidetud pappkarp, mida kaunistab Jüri Arraku litograafia “Võitlus” (1994).
Marko: “Panime kohe alguses maha, kas me lindistame nii nagu seda tehti 89-ndal aastal või nii nagu tänapäeval, kus puhastatakse ridu, tõstetakse soolotrummi lööke ükshaaval paika, kompresseeritakse. Ühes loos, kus me seda kõike proovisime, oli tulemuseks nu-metali sound. Minu arust nii nagu praegu on, ongi kõige parem. Kui seal oleks kõik asjad aetud perfektseks, siis ta ei oleks Metsatöll.”
Markus: “Ja meie plaadil on eesti rahvapillid õige kõlaga, ei mingeid kajasid, ei mingeid efekte.”
Ansambli pressiteates on öeldud, et “„Hiiekoda“ on aastasadade äng, raev võõrvallutajate ja võõra usu kuulutajate, võõra tahte alla allutajate vastu, valatud hevimetalli tänapäeva inimese silmade ja kõrvade läbi.” P>
Markus: “Mingit konkreetset vaenlast ma ära ei märgista enda loos. Mingit viha mingi rahvuse või ma ei tea kelle vastu. Vaenlane on see, kes takistab iseolemist. Plaadi mõtte võtab kõige paremini kokku nimilugu “Hiiekoda”.”
Lauri: “Kuigi hiiekoda on asi, mida tegelikult pole olemas, on ta siin kasutusel sümbolina. Laulu (ja kogu plaadi) mõte on, et terve Eesti on püha koht - hiiekoda - mida peaks hoidma, mida ei tohiks hävitada, sest inimene on nii ajutine nähtus, et ta võiks kaasa aidata nende asjade säilimisele, mis temast jäävad.”
* * *
Plaadi väljaandmisele on järgnenud tegevusrohke ja põnev periood – presentatsioonkontsert, intervjuud ajakirjanduses ja muidugi selle jälgimine, kuidas plaat kaubandusliku projektina õnnestub.
Lauri: “Põnevaks läks kohe, sest meie internetilehe pealt laetakse kolme “Hiiekojalt” pärineva laulu mp3-sid igaühte ca 1000 tükki päevas, nii et see bandwidth limit mis on sellel lehel on, on juba ületatud. Välisriikidest laetakse kõige rohkem Brasiiliast ja Soomest.”
Marko: “Kohe alguses oli selge, et “Saaremaa vägimees” (millele on plaanis ka video vändata) on selline lugu, mille hammustab ka metalist mitte hooliv muusikakuulaja läbi (kuigi lugu ei ole selle mõttega tehtud). Ja kui esialgseks eesmärgiks oli müüa järgmise aasta jooksul läbi algne tiraaž (sest sellise lubaduse andsime oma plaadi levitajale Hyper Records), siis tegelikkuses kulus selle eesmärgi teostumisele üks nädal.”
* * *
Tulevikku vaatab Metsatöll kindlapilguliselt.
Marko: “Mulle isiklikult meeldiks kui ansambli stiil jääks täpselt samaks, sest sellist muusikat ei ole eriti palju liikvel.”
Lauri: “Palju muutuda ei saagi, sest Eesti asi ja eesti rahvapillide asi on niivõrd endas sees. Areneda annab kindlasti tehnilise täiuslikkuse poole ja kindlasti tuleb rahvapille veel juurde.”
Osad nendest rahvapillidest – kandled – valmistab Lauri oma käega ja viimati valminud elektrikandlele on spetsiaalselt/spontaanselt kirjutatud ansambli üks uuemaid lugusid “Kotkapojad”.
Lauri: “Oli huvitav, et kui ma selle elektrikandle tegin, ei pannud ma talle ühtki konkreetset häälestust, ma lihtsalt vaatasin mis keele pikkusega mis noot kõige rohkem sobib. Tuli välja, et “Kotkapoegade” jaoks on seal täpselt õiged duurid!” P>
