“Phédre”

Autor Jean Racine. Lavastaja Nicholas Hytner.


Osades Helen Mirren, Stanley Townsend, Dominic Cooper, John Shrapnel, Ruth Negga, Margaret Tyzack, Chipo Chung, Wendy Morgan jt.


Otseülekanne Forum Cinemas 25. juunil

Londoni National Theatre’i värske ja tänuväärt projekt näidata erinevaid lavastusi oma repertuaarist reaalajas kinosaalides üle maailma sai avalöögi, mis oli riskantne mitmel põhjusel. Klassitsistlik värsstragöödia oli omas ajas eliidi intellektuaalne ja rafineeritud lõbu, žanr, mis balansseeris lugemis­draama piiril. Ja Jean Racine’i “Phédre”(1677) on klassitsistlik tragöödia viies vaatuses, mida iseloomustavad tugeva poeetilise, paatosliku ja emotsionaalse laenguga pikad monoloogid. Seejuures viibib väike hulk noobleid tegelasi oma usaldusalustega ühes ja samas lavapildis, et läbi elada äärmiselt tihe traagiliste sündmuste ahel. Kõik see, mis põhjamaise maitse jaoks oleks isegi teatrisaalis ühelt poolt teatraal­selt literatuurne ja teiselt poolt staatiline väljakutse, võimendus kinoekraanil, kus kasutati julgelt suuri plaane ja tugevat helivolüümi, hoobilt üleelusuuruseks ja kestis sellisena kaks tundi ilma vaheajata.


Klassitsistlikule teatrile oli omane tung kummardada intellektuaalse naudingu sildi all moraalsuse, korra, selguse, proportsioonide ja hea maitse ees. Kui teise suure klassitsisti Corneille tegelased olid kangelased, kes olid loodud igas olukorras imetlust äratama, siis Racine’il, keda on peetud psühholoogilise teatri üheks esiisaks, on tegelased siiski inimesed, kellel on omad nõrkused ja kelle saatust ei tasu kadestada. Lavastaja Nicholas Hytner on oma “Phédres” keskendunud näidendi mütoloogilisele ja üldinimlikule tasandile, allasurutud ihade ja hirmude päevavalgele toomisele, kontrolli alt väljumisele ning traagiliste tagajärgedega silmitsi seismisele puhastumise eesmärgil.


Helen Mirreni küpses eas Phédre liikus laval paljajalu, juuksed neiulikus frisuuris, ta keha oli keelatud kirest oma noore kasupoja vastu kookus, käega nägu varjates, ühest tugevast afektist teise viseldes, ahastas ta ja möirgas, nuuksus ja ägises. Vaid armukadedus ja saatuse halastamatud käigud lõid ta sirgeks ja tõid esile küünilisemad, uhkemad, isegi humoorikamad registrid. Phédre’ mees Theseus (Stanley Townsend) oli klassikaline alfaisane, kes viis laval läbi ebaõnnestunud juurdlust, mille käigus ta lähedased hukkusid kui kärbsed.


Klassitsismile oli omane jätta üleloomulikud ja vaatemängulised stseenid lava taha, nagu Hippolytose (Dominic Cooper) hukk merekoletise rünnakus, millest vaataja sai nägelikuks Theramenese (John Shrapnel) meisterliku monoloogi kaudu.


Põhiosa näitlejate väljendusvahenditest koonduski sõnasse, häälde ja miimikasse, samal ajal kui näitlejate kehad liikusid staatiliste malenditena lavakujunduse feng shui’s. Näitlejad olid küll erinevates kombinatsioonides koos laval, aga kontakti, partnerimängu peaaegu ei näinud.


See tulenes näidendi eripärast, kus vormiliselt domineerivad monoloogid ja sisuliselt uhkete legendaarsete tegelaste üksindus oma ettemääratud saatuse haardes.


Järgmine otseülekanne London National Theatre’ist 1. oktoobril 2009 – William Shakespeare’i “Lõpp hea, kõik hea”.