“Phédre”
Autor Jean Racine. Lavastaja Nicholas
Hytner.
Osades Helen Mirren, Stanley Townsend, Dominic Cooper, John
Shrapnel, Ruth Negga, Margaret Tyzack, Chipo Chung, Wendy Morgan jt.
Otseülekanne Forum Cinemas 25. juunil
Londoni National
Theatre’i värske ja tänuväärt projekt näidata
erinevaid lavastusi oma repertuaarist reaalajas kinosaalides üle maailma
sai avalöögi, mis oli riskantne mitmel põhjusel.
Klassitsistlik värsstragöödia oli omas ajas eliidi
intellektuaalne ja rafineeritud lõbu, žanr, mis balansseeris
lugemisdraama piiril. Ja Jean Racine’i
“Phédre”(1677) on klassitsistlik tragöödia viies
vaatuses, mida iseloomustavad tugeva poeetilise, paatosliku ja emotsionaalse
laenguga pikad monoloogid. Seejuures viibib väike hulk noobleid tegelasi
oma usaldusalustega ühes ja samas lavapildis, et läbi elada
äärmiselt tihe traagiliste sündmuste ahel. Kõik see, mis
põhjamaise maitse jaoks oleks isegi teatrisaalis ühelt poolt
teatraalselt literatuurne ja teiselt poolt staatiline väljakutse,
võimendus kinoekraanil, kus kasutati julgelt suuri plaane ja tugevat
helivolüümi, hoobilt üleelusuuruseks ja kestis sellisena kaks
tundi ilma vaheajata.
Klassitsistlikule teatrile oli omane tung
kummardada intellektuaalse naudingu sildi all moraalsuse, korra, selguse,
proportsioonide ja hea maitse ees. Kui teise suure klassitsisti Corneille
tegelased olid kangelased, kes olid loodud igas olukorras imetlust
äratama, siis Racine’il, keda on peetud psühholoogilise teatri
üheks esiisaks, on tegelased siiski inimesed, kellel on omad
nõrkused ja kelle saatust ei tasu kadestada. Lavastaja Nicholas Hytner
on oma “Phédres” keskendunud näidendi
mütoloogilisele ja üldinimlikule tasandile, allasurutud ihade ja
hirmude päevavalgele toomisele, kontrolli alt väljumisele ning
traagiliste tagajärgedega silmitsi seismisele puhastumise
eesmärgil.
Helen Mirreni küpses eas Phédre liikus
laval paljajalu, juuksed neiulikus frisuuris, ta keha oli keelatud kirest oma
noore kasupoja vastu kookus, käega nägu varjates, ühest tugevast
afektist teise viseldes, ahastas ta ja möirgas, nuuksus ja ägises.
Vaid armukadedus ja saatuse halastamatud käigud lõid ta sirgeks ja
tõid esile küünilisemad, uhkemad, isegi humoorikamad
registrid. Phédre’ mees Theseus (Stanley Townsend) oli
klassikaline alfaisane, kes viis laval läbi ebaõnnestunud
juurdlust, mille käigus ta lähedased hukkusid kui kärbsed.
Klassitsismile oli omane jätta üleloomulikud ja
vaatemängulised stseenid lava taha, nagu Hippolytose (Dominic Cooper) hukk
merekoletise rünnakus, millest vaataja sai nägelikuks Theramenese
(John Shrapnel) meisterliku monoloogi kaudu.
Põhiosa
näitlejate väljendusvahenditest koonduski sõnasse,
häälde ja miimikasse, samal ajal kui näitlejate kehad liikusid
staatiliste malenditena lavakujunduse feng shui’s. Näitlejad olid
küll erinevates kombinatsioonides koos laval, aga kontakti,
partnerimängu peaaegu ei näinud.
See tulenes
näidendi eripärast, kus vormiliselt domineerivad monoloogid ja
sisuliselt uhkete legendaarsete tegelaste üksindus oma
ettemääratud saatuse haardes.
Järgmine
otseülekanne London National Theatre’ist 1. oktoobril 2009 –
William Shakespeare’i “Lõpp hea, kõik hea”.