Rokiraamatud on üks segane žanr, kus kaanoniks on kaanoni puudumine. Üks äärmus on lausa statistiline lähenemine, ansamblite liikmete liikumised ühest bändist teise, singlite A- ja B-pooled, eri vinüülide-kassettide-MDde-­CDde ilmumise ajad ja muu sedasor­ti teave. Teine äärmus on kollase ajakirjanduse kuulujuttude madalaim tase, nagu Wendy Leigh’ raamat „BOWIE. Elulugu“, mis sai Areenilt hinnanguks karmi „Ära loe!“ (EE 27. august 2015 – P. H.). Andres Oja raamat „Tsepeliini triumf“ kõigub „Loe!“ ja „Ära loe!“ vahepeal. Umbes kolmkümmend bändi, Virmalistest Propellerini elustuvad muusikute mälestuste toel, sest muusikaajakirjandus kui andmeallikas oli nõukaajal minimalistlik ja polnud propaganda-ajakirjanduse juhtide poolt soositud.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel