Tüdrukut otsimas
Fotod: Jaak ja Ruth Huimerind
Teispool lauda istub tildaswintonliku olemisega naine. Valgus langeb tema selja taga olevast aknast ja jätab näo varju. Kuid see-eest hõõguvad juuksed suure roostekarva kroonina ümber Ruthi vanaaegse näo. Laual on sooja ja krõbeda hapukoore-muretaigna sisse pakitud sinki, hallitusjuustu ja seeni.
Kui oled korra Ruthi näinud, siis see pilt kleepub kindlasti mõnda mälusahtlisse – kuidagi kordumatult ja ootamatult mõjub selline vanaaegne ilu. Ning nõndasamuti kipub kleepuma sinna mälusahtlisse ka tema looming. Kuid sellest vanaaegsusest teha järeldusi loomuse pehmuse ja peente pooside kohta oleks ennatlik. Ruth ütleb julgelt välja, mis meeltel. Ja võtab pigem viina kui mõnd tammise järelmaitsega veini.
Ruth Foto (kriitiline)
Hetkel köidab teda foto. Ruth ise on just ostnud oma esimese statiivi ja eksponomeetrit (-valgusmõõdik) pole tal kunagi olnud. Seega totaalne diletant. Tema kujundid sünnivad kuidagi põlve otsas ja emotsiooni ajel. “Kui on pilt, siis on ja kui ei ole, siis ei ole,” ütleb ta ise karmilt kuid muretult. Ruthi piltidele on alati iseloomulik mingi meganaiselik maailm roosade või salatiroheliste sukkpükste ja armsate vana-aegsete kingakestega. Noored tüdrukud hüppavad trepist alla ja kõlguvad pallil. Võiks öelda, et neis piltides on ka midagi tibilikku – naiivset ja dekoratiivset. Pildid ilusat ja muretust elust… Kui Kiwa teismeliste-ihaluses on tugev seksuaalne alatoon, siis Ruthile meeldib tüdrukutega mängida – žonglöörida nad sinnamaale, et nad ei prooviks jäljendada täis-naiselikke poose ning ei epateeriks ebaloomulikus kuraasis. Mees Marsilt võiks vabalt arvata, et need pildid on teinud mõni teismeline tüdruk oma mänguhoos sõbrannadest.
Eesti moefoto aadressil saadab ta armutult mürginooli. Ruthi kriteeriumiks on see, kas on välismaa pilt või ei. Siinsed pildid identifitseerib ta kohe ära mingi krambi, üleüldise tuimuse, loiduse ja nõrga stilistitöö põhjal. Tundlikkus, mis on Ruthi enda üheks käivitajaks, tundub siinsetes piltides puuduvat. Ise tahaks pildile saada ikka mingit emotsiooni ja elu. Midagi, mis ei ole ette määratud.
Ma arvan, et tegelikult ongi Ruth pigem stilist kui fotograaf – ülispetsiifilisele atmosfäärile ja mingitest imekohtadest hangitud nostalgilisele stafaažile on üles ehitatud suur osa tema lavastusi.
Ruth Raamat (kirglik)
“Aga Eesti raamatukujundus?”
“Eriti ei roki… Siin ei suhtuta raamatusse veel kui kunstiobjekti. Heal juhul on raamat jube väljapeetud ja elegantne. Aga mina seda ei otsi. Väärt tegijaid muidugi on – Tiit Jürna, Dan Mikkin, Heino Prunsvelt.”
Nõnda keebki ta sisemuses üks katel, mil silt “Raamatuprojekt” peal. Koostada ideaalne Ruthi-raamat, mille loomist ise algusest lõpuni juhtida ja genereerida. Teha midagi sellist, mida veel keegi pole teinud. Selles raamatus saaks meelevaldselt kokku tinutatud killud - pilt, tekst, kujundus ja vägevad kurioosumi - üheks ruthilikuks tervikuks. Raamat oleks eri inimeste ja maailmavaadete iselaadne kokkupuutepunkt, mis võiks edastada autonoomset sõnumit ka ilma tekstita. Selle raamatu puhul tuleks peale sõnade lugeda ka pilte ja märke, mida Ruth on pillanud siia-sinna.
“Mul on üks lemmikkirjastus – “Redstone Press” Londonist - mille raamatuid ma alati ostan. Mulle kohutavalt meeldib nende absurdne lähenemine. See on intelligentne uppumata tõsiteaduslikku akadeemilisusse. Mõnusalt meelevaldne. Armsalt igerik ja ebastandardne. Nende raamatute nägemine oli äratundmine. Hea on ju mõelda, et kuskil on keegi, kes samas suunas töötab - kõige olulisem ongi ju kui asjad lähevad inimestele korda.”
Ruthi lähenemine tundub hästi päevikulik – kogu elu kogud ja talletad fragmente ja emotsioone, mis siis mingis trükises ükskord kokku saavad. Taas on kerge tekkima assotsiatsioon teismelise tüdrukuga, kes talletab oma päevased läbielamised õhtul õhinaga päevikusse. Natuke ilutseval ja siiralt püüdlikul kombel.
“Üks teema, mis mind praegu kummitab on näiteks supluskultuur Pärnus 30-ndatel. Jubedalt tahaks kohtuda mõne inimesega, kes suudaks selle fantastiliselt lahti kirjutada. Kes ei kirjutaks kuiva ajaloolase teksti, vaid suudaks mängida sõnadega – vot sellist inimest tahaks kohata! Mati Unt meeldib hirmsasti, aga temaga on ikka raske – ei lähe ju talle ütlema, et kirjuta mulle natuke suplusest…” Kuurortlinnaromantika läheb Ruthile ilmselgelt korda.
Nii raamatu kui fotolavastuse tegemine on 100% tiimitöö. Seega on koostöö Ruthi peamine loomise-vorm ning selleks valitud inimesed ei ole eales juhuslikud – siin taga on kindel veendumus ja hingesugulus. “Oma projektidesse olen valinud vaid inimesi, kes tunduvad mulle igatepidi geniaalsed. Kellele saab alt üles vaadata.” Ning on kriitiline paduboheemlaste suhtes, kes murravad kaheksa korda lubadusi. Asjade organiseerija temas hindab korrektsust ja sõnapidamist.
Suurema osa oma raamatutest on ta kujundanud kahasse Jüri Lõuniga. Palju fotolavastusi kõikvõimalikest töödest on tal sündinud koos tippfotograaf Tiit Veermäega. Suure osa teatraalsetest foto-meikidest on teinud Linnateatri grimeerija Anu Konze.
Millegipärast pakutakse Ruthile pidevalt teha mingeid “vanaaegseid” raamatuid stiilis 100 aastat Eesti teatrit või mõne ammusurnud inimese elulugu. “Aga pagan – mulle meeldivad jubedalt just moodsad asjad!” See on mingi kummitus-imago, mis Ruthi saadab. Kui te arvate, et tegu on eluvõõra nostalgikuga, siis te alahindate Ruthi. Kuid samas ei suuda ka mina kuidagi võtta Ruthi vaatamisel vahelt seda vana-aegsuse filtrit.
Ruth Plakat (esteet)
“Tavaliselt määritakse mulle mingit plakativärki pähe, mis mind täiesti marru ajab. Ma ei taha neid plakateid näha ka. Kui vaatan praegu oma plakatinäituse kataloogi mingi neljasaja tööga, siis umbes 3 tükki mulle sealt meeldib. Plakatis justkui peavad olema suured ja vastikud kujundid. Selline plakatlikkus mulle tegelikult ei meeldi. Võib-olla idealiseeritakse seda 80-ndate plakatit seepärast, et muud asjad ümber ei olnud veel nii tugevad.” Kuid päris kindlasti on Huimerinna autoriplakatid 80ndate teisest poolest just see peatükk, mis päris kõva jälje kohalikku kunstilukku jätnud. Praegu sündivast plakatikunstist (tegelikult pigem küll flaierikunstist, mis on tänapäeva plakati miniatuurne vorm) hindab ta Labori töid. Kuigi samas trendikujunduses domineeriv 70-ndate ja 80-ndate buum on selline asi, mis Ruthil läbi elatud ja pinget kuigivõrd ei paku.
“Muidu on see, mis toimub praegu, on masendav. Visuaalselt null! Mõnikord on mul hea meel, et jõudsin koju nelja seina vahele – ma ei pea vaatama mingeid lolle plakateid, kus naine istub püksid rebadel.” Pole kuigi raske teda uskuda - keskkonna räbustatus riivab tõenäoliselt kõiki vähegi tundlikumaid ilmakodanikke tihti päris sügavalt. Millegipärast arvavad afiššimeistrid, et inimestele läheb kõige paremini korda puust-ja-punaseks plakat (~reklaam), kus peal tibi ja lihtsakoeline-seksistlik loosung. Kuid võib-olla on neil õigus? Ehk ongi just selline “keskmise tarbija” vastuvõtuvõime ülempiir? Idealistina usun, et stiili ja maitsega saab tegelikult manipuleerida…
“Samas muidugi kui plakatitegijale anda 2000 krooni, siis selle eest ei saa ka midagi loota. Hea kui keegi selle raha eest üldse ära teeb!”
Kapriisne esteet Ruthis tõstab veel korra pead: “Minuga on nii, et ma ei osta isegi koleda nimega filmi. Või asju, mis on koledasti pakendatud.”
Ruth Keskkond (emalik)
“Suhe Tallinnaga?”
“Kesklinna satun iga päev. Ma tahan ringi liikuda - elu siin karbis kipub muidu masendavaks ja mõttetuks muutuma. Pärnu kodus ei teki kunagi seda tunnet.” Paratamatult on kodu me peamiseks suhtluspartneriks, sõbraks ja kamraadiks. Kena kodu rahustab ja silitab. “Ilusa maja ilusas kodus ei teki mingit võõrandumistunnet.”
Suvine Pärnu on kindlasti kild ideaalpildist, mida Ruth oma töödes proovib luua. Hedonistlik vabadustunne ja suplevad inimesed.
Ruthil on neli last. Peale loominguliselt väga viljakat plakati-perioodi jäi ta seitsmeks aastaks tittedega koju – põrgatas neid ja vaatas lihtsalt, kuidas nad unenägusid näevad. Paljude inimeste jaoks muutus ta päriselust isoleeritud mammaks, kes maailma asjadest enam kuidagi aru ei saa. Aastal 1996 tagasi loomingulisse ellu sukeldudes pidi ta kõigepealt tegema endale selgeks arvuti. Nüüd tunnebki ta taas tugevat loomingulist hoogu, kuid ülikriitiline suhtumine küünilistesse karjääridaamidesse istub endiselt sügaval Ruthi sees.
Ruth Protsess (aeglane-aeglane)
Oma impulsiivsuses on ta ka võimeline trikiks: “Kas te ei tahaks, et ma teen teile mingit tööd?” Kui tunneb sees, et see on just see on see õige inimene. Ja samas - auahnus temas ei luba langeda olukorda, et teeb midagi raha pärast. “Aeg on ju piiratud ja milleks raisata end? Mulle meeldib teha selliseid tellimusi, kus mul on täiesti vabad käed. Et mind usaldatakse – mõne autoriteedi autoritaarne hingeõhk kuklasse võib mind viia täiesti krampi. Ma tahan pakkuda seda, mida ma just hetkel mõtlen ja tunnen. Ja kompromisse ma eriti ei tee. Ma ise küll arvan, et ei ole vananedes pehmemaks muutunud - milleks ma peaks seda tegema?
“Banaalne küll: aga kergem on?”
“Ma teen ikka asju, mida ma naudin. See on suur õnn. Paljud muidugi kadestavad seda – mis sul, Ruth viga – teed just seda, mida tahad! Aga ega see siis kerge pole – ehk isegi raskem!”
“Ainult lux-projektidega tasubki tegeleda,” lisab veel enesekindel Ruth.
Loomisprotsess on Ruthil väga aeglane. Midagi ülinaiselikku on lähenemises, mis sunnib kõike alguses kaugelt kompima ja kõiki faktuuri iseärasusi tundma õppima. Ta ei suuda end püssis kokku koguda ja kõmakaga peale lennata. “Siis tekib tunne, et teen vastikut ja pealiskaudset asja.”
“Peeter Sauter, kellega ma siin viimasel ajal olen mingeid asju teinud, ütleb ikka, et kõike tuleb kergelt teha. Ega sul sellest parem ei hakka kui põed pikalt. Tema võib peale lennata ja teha nelja tunniga ära selle, millele teine raiskaks 3 nädalat. Ma ise lihtsalt arvan, et need inimesed on minust palju andekamad.” Hea tekst ongi tihti Ruthi kujundustöö aluseks. “Vanasti kui me Madis Jürgeniga tegime koos mingeid asju, siis tema võis küll kahe lause pärast 2 nädalat põdeda.”
Ruth Kunstnik (kahtlev)
“Tunned end kunstniku või disainerina?”
“Kindlalt kunstnikuna. Ma ise tunnen, et asjad, mida teen, haagivad sellega, mis toimub mujal, kasvõi moes. Ning minu lavastustes on iseenesest ka tugev performance`i moment. Võib-olla on mul ka liiga suured ambitsioonid, et olla lihtsalt disainer. Proovin haakuda kasvõi graafikas või fotos toimuvaga näiteks.”
Ruth Tõsikunstnik (nüüd juba ärritunud)
“Aga tõsikunsti poolt vaadates oled outsider?”
“Aga mis mul sellest – see nö. tõsikunst jätab täiesti külmaks. Ma usaldan oma silmi ja tundeid. Mõni väike detail päriselust meenutab mulle palju enam kusti kui see, mida eksponeeritakse kunstina. Kus see kunst siis on, mis mind erutab? Ma ei näe seda. Mõttetu konjukturistlik jura, mis minu arust on võlts ja vastik asi. Sotsiaalkunsti simulatsioonis ei ole kunsti kopka eestki. See on trend. Prostitutsioon. Pagan ma ei või sellele mõeldagi.” Pluss veel mõned krõbedad sajatused.
“Aga meeldib sulle oma töid näha kunsti kontekstis? Juhtub ju ikka, et mingid eesti kunsti PR-instantsid poogivad su töid mõnedesse ülevaatenäitustesse…”
“Mul ei ole selle vastu mitte midagi.” Küsin seda, sest ma ise võõristan moefotot kunstisaalis – suurendatuna ja raamituna mõjub see pahatihti moefotograafi alaväärsuskompleksi kompensatsioonina. Mulle tundub nende piltide loomulik keskkond ja kontekst olema just näiteks ajakirja veergudel, kus nad kommunikeeruvad “omas mahlas”. Kuid Ruth ei usu mind: “Aga kes neid pilte siis näevad – 5000 keskealist kontorimutti? Mulle just meeldib kui pildid on kontekstist välja rebitud.”
Tema fotodele ideaalseks areeniks oleks muidugi mingi superajakiri. “Meeletult kahju, et me turg on nii piiratud, et siin ei saa teha mitte ühtegi tõeliselt head ajakirja. Magneet oli üle prahi.” Seepärast käibki Ruthil juba kaks aastat Itaalia Vogue, mille hämar-impressionistlik-mänguline pildikeel suudab teda enam vaimustada kui tuur pealinna galeriides. Vaatan, et viimane Vogue oli laua all veel kile sees. “Ma olen selline pidulik inimene. Ma ei taha seda niisama avada ja läbi sirvida – mul on vaja aega ja õiget tunnet.”
Ruth usub, et mängu ilu on ülem liigsest tõsidusest – viimane kohutab mõistust ja mürgitab meeli. Täiesti valge lehekülg ühes tema lemmikkirjastuse raamatus pealkirjaga “16 aneemiliste naiste kohtumine lumes” võib talle valmistada siirast rõõmu.
Ja täiesti ootamatult võib samasugust rõõmu pakkuda ka aeroobika koos totaalselt teistsuguses maailmas teistsuguseid asju ajavate tibidega. Kusjuures Ruth ei suhtu sellisesse situatsiooni ülbe irooniaga – rutiini lammutavad rituaalid on osa tema olemisest.
Ruth Muusa (õhkav)
“Karen Elsonit tead?” pärib Ruth
Absoluutselt – selle briti modelli lubivalge nahk, laiad õlad, küürus-õõtsuv kõnnak, downi-tõbise nägu ja tulitavad juuksed veetlevad ka mind. Jumalik olend ja absoluutselt aseksuaalne traditsioonilises lopsakas pamelaandersonilikus mõttes. Meestele kangastuvad tavaliselt sellised iluideaalid vaid hirmuunenägudes.
“Kui saaks SELLISE modelliga koostööd teha.”
Tüdrukud Ruthi piltidel ei ole eales ohtlikud vambid. Naiselikkuse kvintessents esineb neis rikkumatu rõõmu ja vabadusjanu kujul. Neile on oluline võime asjadest vaimustuda.
Pildiallkirjad
MAP Eesti 2003 a. jõulukaart Kaisaga – tüdrukuga, kes imepärase metamorfoosiga võib ühtäkki muutuda kirglik-dramaatiliseks itaalia donnaks.
Ehtli nicolekidmanilikku aristokraatset ilu tabamas Rahvusraamatukogu esisel rahvarohkel platsil mesilaste rünnakut tõrjudes.
Ruthil on kodus kümneid ümbrikke, millele on kirjutanud “Ene jalad”…
Anni kõige ilusama sinise ukse taustal.
Anna septembris.
Ruth Huimerind
(sünd. 1956 Pärnus) 1974-1980 disainiõpingud ERKIs Alates aastast 1981 osalenud erinevatel graafika-, plakati-, graafilise disaini- ja fotonäitustel. Pea kõigil viimastel aastatel on mõni Ruth Huimerinna kujundatud raamat olnud Eesti 25 kaunima raamatu hulgas (J.Randvere (J. Aaviku) “Ruth”, Ruth Huimerinna koostatud kokaraamatu-impressioon “Salasahver” ja Kalervo Hovi “Kuld Lõwi ja Kultase ajal”).
