Tuhandeid kilomeetreid hulguseelu
Kõnnime mööda Pariisi juhuslikku
avenüüd. Tasapisi hakkavad süttima tänavalaternad ning
samal ajal kustuma viimsed lootuseriismed saada kätte meid ses linnas
majutama pidanu.
Peatub väike roheline auto. Justkui
jõulukaardilt maha astunud valgehabemeline vanamees avab ukse. Te
paistate eksinud. Teatab peale muu, et suund, kuhu jalutasime, viivat
prostituutide linnaossa. Pakub 35euroseid hosteleid. Aga me oleme pigem
magamata, kui maksame ööbimise eest. Ta viskab Eiffeli tornini.
Kirevas valikus turistkond nii kohvrite, seljakottide kui
ridikülidega trügib oma teed, et seda vaatamisväärsust
pildistada eri nurkade alt. Pea sama palju on ostujõulisi modelle
püüdvaid valjuhäälseid tänavakunstnikke ning
mustanahalisi müügimehi, kes oma vilkuvate Eiffeli mudelitega
näo ette vehkima tulevad. Ja vastasplatsi karussell ning
popkorni-pannkoogiputka jahmatavad oma odava värvilise
mitteesteetilisusega.
Kella üheks vaibub möll. Me oleme
leidnud end pargiroheluses. Poeme magamiskottidesse, kumbki omal pingil,
väike prügikast ja kotid me peade vahel. Vaade tornile on
eksklusiivsem kui tärnirikkaimatest hotellidest. Möödub
õhtune tervisejooksja, mööduvad paar parmu.
Möödub parki valvav vormiriideis meestesalk, igaühel suur relv
käes. Sõdurid mitte ei aja meid ära, vaid muigavad
sõbralik-lõbustatult. Üks lausub naeratades Good
night.
Ja öö ei olegi heast väga kaugel, me ei lase
end liiga palju häirida Pariisi suvele omasest madalast temperatuurist ega
kohati magamiskotte märgavaist vihmasabinaist. Turvapatrullgi ju olemas.
* * *
Marseille agul. Ühes seitsme armeenlasega
korteris, mille sisemus ei ole üle ega alla keskmise Lasnamäe
paneelmaja oma. Telekas mängib vene muusikakanal. Pärast armeenia
kombe kohaselt klaasiga kaaslase nina puudutamist võetakse
järgmised pitsid viina.
Istume seal ja mõtleme, et kust
ometi oli meil tulnud sõgedus minna autotäie juhuslikult rannas
kohatud meestega šašlõkki ja arbuusi sööma ning,
vähe veel, võtta vastu öömajapakkumine.
Õnneks armeenlased käituvad hästi. Küll häirivalt
palju vehkides oma illegaalsel teel saadud rahaga, mitte lastes meil isegi
käekotte ise tassida ning katsudes-näppides meid rahvusele vastavalt
liialt, kuid mitte kordagi muutudes ahistavaks.
Robert, kamba
peamees, viib meid kõrvaltänavasse oma vanavanemate juurde.
Sõja ajal Armeeniast Prantsusmaale põgenenud vanapaar näeb
oma lapselast iga päev mitu tundi.
Nende uberik on madal,
paksude seintega ja kivist, kuid sisse astudes tuleb vägisi meelde
Kadriorg oma üle-eelmise sajandi puumajadega.
Istume
väikeses köögis laua taga, mille puuviljapiltidega vakstukattel
nektariinid ning pudelid kokakoola, viski ja veega. Vanaisa on kortsus,
päevitunud ja pidevalt naeratuseks avali suuga, kus ilutsemas mõni
üksik hammas. Vanaema istub pisut eemal, ahelsuitsetab ja ei
räägi pea midagi. Tal on imeilusad suured pruunid silmad, mis lahkel
arglikul pilgul toas ringi ekslevad, peatudes sellel, kes parajasti vene
või prantsuse keeles mõnel laiahaardelisel maailmateemal
mõtteid avaldab.
Ööpäev hiljem hakkab
armeenlaste idüll võtma õudusloo ilmet. Kogu aeg
tundub, et neil kõigil on ajust mingi jupp puudu, et nad lihtsalt ei saa
maailmast samamoodi aru ja selgeks teha pole neile midagi lihtsalt
võimalik. Pealegi lagastavad ja laiavad nad tänavatel, nagu tuju on
(hoides samas äärmist puhtust omas kodus), mis te
eb vihaseks.
Oleme Vahemere ääres ja ära minna ei
saa, kotid on nende kodus. Iga me juhuslikku hirmu või tüdimuse
välja näidatud kübet või omavahel vahetatud eestikeelset
sõna võtab Robert isikliku solvanguna, millega kaasneb energiline
vihapurse. Mul hakkab paha. Istun mereäärsel kivil.
Tahan
üksi olla, viis minutitki, kuni parem hakkab. Robert üritab aidata,
võtab ümbert kinni ja räägib, ent tema kohalolek teeb
kõik hullemaks. Hakkan hüsteeriliselt nutma, ütlen, et ta
ära läheks. Ei lähe, läheb hoopis närvi, ja seda nii,
et sõimab oma keeles, tuleb peaaegu et kätega kallale.
Kui Hanna abil taas teesklusnaeratuse ette jaksan manada, kõik justkui
vaibuks. Lähme tagasi, et jääda veel korra magama meile
eraldatud toas. Aga Hanna vaatab rahakotti, igaks juhuks. Miinus 200 eurot, s.t
kogu sularaha. Minu 100ga samamoodi. Ilma kahtlusteta olid võtjaiks
Roberti esimest korda nähtud sõbrad, kelle juurde olime
julgenud jätta oma kotid, olles ise ranna teises otsas.
Nüüd me tõsiselt nutame ja laamendame. Armeenlased
käivad murelikult kordamööda me toas. Nõustumata siiski
uskuma, et nende sõbrad midagi sellist tegid. Neil on nii palju raha,
miks nad peaks? Jah, ise ka tahaks teada!
Paljaksvarastatult ja
psühholoogiliselt vägistatuina lahkume neist järgmine päev.
Olen veel oletatava toidumürgituse tagajärjel enne täis
oksendanud nende ühe toa ning auto.
* * *
Selle
kiilaspäine ilusa auto juht näib esimesel hetkel vene maffiamees.
Tegelikult on ta puhtitaallane, kuigi oma temperamenti keskmisest
kaasmaalasest kultuursemalt talitsev, mitte igal ettekäändel
kätega katsuv. Amet on kasvatanud. Fabrizio töötab Euroopa
Nõukogus.
Ta viib meid mereäärsesse restorani Ponte
Blancas, mille aknast avaneva vaate ning sealtsamast püütud toidu
kvaliteet on ühel kõrgusel. Ebamugav tunne, et see hiigelkogus
krevette, vähke, homaare, austreid saab söödud kellegi
võõra kulul. Fabrizio kirjutab arve Euroopa Liidule. Kohtumine
valijatega? Kergendav.
Fabrizio ei pea paljuks teha ekskursiooni
etruskide hauakambritesse (itaalia giidi sünkroontõlkides)
ning väheste poolt asustatud imeilusale kaljurannale (kus snorgeldada
täisvarustusega nagu rahakas turist ja süüa miniaprikoose nagu
iga lõunamaalane, kes päevad läbi poolnälgib ja
õhtul saab hiigelhunniku praetud kalu sidruni ja
oliiviõlisalatiga).
Fabrizio õpib ära ka eesti
keele alused “Terviseks” ja “Tigu p*rse” ning lubab
neid me rahvuskaaslastest kolleegidele demonstreerida.
* *
*
Noor lühikeste juuste ja seljale langeva rastapatsiga
mees. Auto vana ja kulunud, käigukanginupuks tennisepall. Mängib
katalaanikeelne reggae. Ka ta ise on katalaan ja kogu elu
põhiliselt selles keeles suhelnud, nii et castellano’t,
üldtuntud hispaania keelt, valdab paiguti meist nõrgemaltki.
Pakub ööbimiskohta. Kodu on Lleida-nimelise linna
lähedal, keset viljapõlde ja pirniistandusi, täielikult
tsivilisatsioonist eraldatud. Kodukaaslasteks pikajuukseline Tarzani
kehaehitusega mees ja tema ilus ehthispaanlannalik tüdruk.
Kogu
mööbel on puust. Seinal hiiglaslik Bob Marley poster. Kõik
kolm noort õpivad ülikoolis maastikukaitse või loomadega
seotud erialasid. Kodus sorteerivad äärmise hoolikusega prügi.
Joovad õlut limonaadiga. Suitsetavad enda vilunud
kätega keeratud joint’e. Rõdu teine p
ool on täis pottides kasvavaid igas suuruses kanepitaimi.
* *
*
Juba mitu päeva on me teed ristunud palverändurite
omadega. Hei, mis punkti suundute? on hüüdnud nii paljud
suhtlemisaltid jalgsikäijad. Me näeme ka piisavalt sarnased
välja oma suurte seljakottidega, vaid kõndimiskepid on puudu.
Ühel õue jaoks liig jahedal, Põhja-Hispaania kliimas
ebanormaalselt madala õhutemperatuuriga ööl me jõuamegi
ühte nende punktidest. Carrión de los Condes on linnake, milles
palverändurite öökohti, albergues’eid, pea sama palju kui
Tallinnas hotelle. Mitmel neist on kohad täis; üks siiski
võtab vastu. Maksame 8 eurot.
See on arhitektuuriliselt
kaunis vana kivimaja, milles saame oma toa pehmete kušettide ja hunniku
villaste tekkidega. Seintel Neitsi Maarja pildid ja palvesalmid, mis seal on
nii õiges kohas, et tekitavad sooja tunde isegi ateistil.
*
* *
Päev, mil jalgsi käidud jälle juba mitu
kilomeetrit ja sõidukivaene kõrvaltee ei paista kuidagi
lõppevat. Tee ääres on talumaja, mille esisel keegi
kõhetu mees lõpetab parajasti oma auto sisemuse eelmise
öö peo mustusjääkidest puhastamist. Kui küsime, lubab
lahkelt järgmisse külasse visata.
Autosse,
träänsmuusika tugevale volüümile, turvavööd
peale. Nagu muuseas võtab mees enne mootori käivitamist jalge
juurest peegli, raputab sellele valget puru, teeb triibu ja tõmbab
ninna. Kokaiin jah. Ei, olge nüüd, ärge muretsege. Ma kogu aeg
tõmban, sellel pole mulle mingit efekti.
Hinge kinni hoides
istume vajalikud kümmekond kilomeetrit autos ära. Midagi ei juhtugi.
* * *
Barcelona. Pime. Tuul peksab kaldale teravaid
laineid. Mereäärsed joogi- ja tantsukohad kumisevad popmuusikast ja
hõigete suminast. Kümnemeetrisel liivaribal kummagi nähtuse
vahel on tume kahest magamiskotis kehast ja hiigelseljakottidest koosnev
kogu.
Oleme äsja uinunud. Ärkame selle peale, et keegi
sorib teksapükstes, mis ma olen pea kõrvale vedelema
jätnud. Inimkogu, nähes meid ärganuna, väljendab kohkumust,
hüüatades, et otsis vaid midagi, mis tal maha kukkus, ja kaob
pimedusse.
Isegi usuks, kui sama stsenaarium mõni aeg hiljem,
uus inimkuju rollitäitjaks, ei korduks. Ja et ikka põnevust
jätkuks, leiab meid enne koitu ka veel üks blondeeritud
tumedanahaline prantsuse noormees, kes räägib, kuidas ta terve
öö veetnud rassistidest politseinike eest ära joostes, kes ta
sama nahavärviga sõbrad olid juba vangi viinud.