Vast möödunud aastal oli Saaremaalt pärit Sander Mölder ainuke baltimaalane, kes valiti tuhandete tahtjate seast välja Madridi Red Bull Music Academysse (RBMA). RBMA on omalaadne rahvusvaheline elektroonilise muusika õpituba, kuhu juba edu saavutanud muusikud, produtsendid ja muusikatööstuse niiditõmbajad – Madridis teiste hulgas ­Erykah Badu, Jay-Z ja Kanye Westi helirežissöör Young Guru, Oneohtrix Point Never, David Bowie pikaaegne produtsent Tony Visconti – tulevad loenguid pidama ja kogetut jagama. Varem on Eestist RBMAsse osalema valitud Dave Storm, Kaur Kareda, Dj Quest, Madis Nestor ja Ki En Ra.

“Sealne päevaplaan oli ülimalt intensiivne,” räägib magistrandina Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kompositsiooni erialal tudeeriv Sander. “Esimene loeng, teine loeng, lõuna. Siis istud stuudios ja teed kaaslastega muusikat. Ühel hetkel on vaja lugu valmis saada ja juba tunni aja pärast lähed esinema. Kiire, aga väga äge.”

Sanderil on pikaaegse tšelloõppimise kujul klassikaline muusikaharidus, ta suudab hästi nii nooti kirjutada kui mängida. Kui vaja, mängib klaverit ning tal on kogemusi ka auhinnatud vokaalansamblis osalemistest. Vahepeal õppis Sander aasta digitaalset muusikat Suurbritannia muusika- ja ööelu ühes tulipunktis Brightonis.

Aga kuidas ta ikkagi ääremaalt – või siis Pärasaare Pörgust, nagu laulab Saaremaa räppar Okym Riim – suurlinliku kõlaga elektromuusikani jõudis?

“Kui internet on kõigil kodus, pole enam vahet, kus oled sündinud ja üles kasvanud,” arvab Sander. “Hea näide on varnast võtta ühe RBMA-kaaslase, postdubstep’i produtsendi Boogie Howseri kujul, kes elab kuskil Kanada metsades mingis väikeses külas, võitleb vahepeal jääkarudega ja siis teeb sarnast muusikat kui tüübid Londonis või Berliinis.”

See pole siiski kogu tõde.

Tundub ehk üllatav, aga ­kümmekond aastat tagasi, mil siinset muusikamaastikku valitsesid Push-Upi-sarnased värd­bändid, Meie Mees ning Georg Malviuse muusikalid – ja tavaliselt kipuvad igasugused kerglased muusikaprojektid lausa silmapaistva agarusega just maarahva meeli haarama –, eksisteeris Saaremaal üks Eesti elujõulisemaid elektroonilise muusika skenesid. Tiskotowni-nimelise kohaliku plaadifirma alla olid koondunud mitmed noored ja vihased saarlased, kes päeval käisid koolis, panid kohalikus äriettevõttes dušisegisteid kokku või tegid metsa, kuid õhtuti joonistasid arvutis helimustreid. Just tiskotownlastest sõpradelt sai seni tšellole keskendunud Sander ka elektropisiku.

“Elektrooniline muusika ja traditsiooniline elav muusika ei ole minu jaoks siiski võrdse kaaluga asjad,” möönab Sander. “Kui mängid laval näiteks keelpillikvarteti või väiksema ansambliga, oled pilliga üks, see vibreerib koos sinuga... kõik on nii aus ja puhas. Bändis klahvpilli mängides on paratamatu, et enamasti tuleb seda teha plastmassist klahvidega libaklaveril, millest on kogu siirus peaaegu et kadunud.”

Tšellot mängib Sander praegu vaid enda lõbuks, vahel kasutab ka oma elektroonilistes kompositsioonides orkestraal­sema sound’i saavutamiseks. Ta ütleb, et polnud tšellistina piisavalt hea. Mingi seletamatu klassikaline ilu on sellegipoolest tema praegustesse helidesse üle kandunud. Kui peaksin iseloomustama Sandri muusikat, oleksid märksõnadeks tummine naisvokaal, sillerdavad klahvpillihelid, lõhutud rütmid, taustaks suitsune džäslik vool. Üks tema kunagistest bändikaaslastest ütleb, et Sandri muusikas on midagi theavalancheslikku.

Osalt heidab Sander endale ette, et pole suutnud veel valida, millises stiilis muusikat ta täpselt teha tahaks. “Ehk olen liialt mõjutatav, kuid alati, kui kerkib esile mõni alternatiivmuusika uus žanr, proovin ka selles midagi teha. Mäletan, et alguses tegin 18 minutit kestvaid hausibiite. Kui drum’n’bass saabus, proovisin seda. Cosmoskvas olles olid esialgu tugevad uue souli mõjud ja siis tuli suur nujazz’i laine. Kolm kuud tagasi oleksin öelnud, et minu lugudes on alati katkised rütmid, vokaalid ja miski alati logiseb, aga nüüd ma enam ei tea... Üks asi, millest ma siiski üle ega ümber ei saa, on see, et loos peab olema midagi ilusat – mingi ilus kõla.”

Seni mitmes eri koosluses (Kuressaare nu-džässi bänd Cosmoskva, Leslie da Bassi live-bänd, praegune elektrodžässi ansambel State of Zoe, trio OYT) aktiivne olnud Sander märgib, et 2012. aasta saab tõenäoliselt olema pühendatud individuaalsele loomingule.

Akadeemias sai Sander arvatavasti ka tänaseni karastavaima esinemiskogemuse. RBMAsse kandideerimisel saadetud demode ja ankeetide põhjal pandi paika, millised “õpilased” soojendavad milliseid staarartiste õhtustel esinemistel. USA hiphopartisti, muusikakriitikute eemise kümnendi ühe lemmikräppari MF Doomi puhul langes liisk mingil põhjusel Eesti muusikule. 2000pealise publiku ees lühikese soojendus-live’iga üles astunud Sander ütleb, et sattus oma pehme ja souli­liku kraamiga võib-olla pisut liiga äkiliste act’ide vahel. “Kohalik DJ Tres mängis veel enne raju peavooluhiphoppi. Ja siis läksin mina, ja ainuke mõte peas oli “oi kui halb, oi kui halb”. Vastukaja oli õnneks peaasjalikult positiivne.”Sander Mölder (24)

Amet: vabakutseline produtsent, helilooja, dj.

Senine suurim saavutus: Londonis Royal Albert Hallis mõned aastad tagasi Šotimaalt pärit kammeransambliga antud kontsert.

2012 eesmärk: lõpetada kõik pooleliolevad projektid ning alustada hulganisti uusi.

Kuula ka: http://soundcloud.com/sander.