Tulevikutäht 2012: Selge silmavaatega sisearhitekt
Sisearhitekt Liisa Põime – mahedalt helge ning naturaalne – on nii loomult kui ka tegudelt kahtlemata oma isa, tuntud arhitekti Andres Põime moodi. Temperamentide klapi ja omavahelise ausa suhtlemise tagajärg on seegi et Studio-3 on muutunud viimaste aastatega vägagi perekondlikuks bürooks. Selle vedur on isa Andres, arhitektina praktiseerib tema ja Laur Vaimeli kõrval ka Liisa noorem õde Anu, sisearhitektuurse poole pealt hoolitsevad Liisa ja tema ema Reet.
Sünergia on muljetavaldavalt tulemuslik. Studio-3 2008. aasta arhitektuurikonkursi võidutöö alusel valmib loodetavasti üsna pea Eesti saatkonnahoone Pekingis. Liisa kavandas metropoli pilvelõhkujate vahel villana mõjuva hoone tarbeks mööbli (millega tunamullu kaitses ka oma magistritöö), kasutades muuhulgas seal meie menukit – vineeri ning traditsioonilist tappimismeetodit. Puit on meile omane materjal, plast pole meie väljund, leiab sisearhitekt Liisa.
Mõneti kogeb sarnaste ideede jätkumist ka hiljuti valminud Keila hiigelkoolis, mille ühes sakmes paikneva muusikakooli sisekujunduse autorid on Liisa ja Reet Põime. Eriti suureks õnnestumiseks võiks pidada kontsertsaali – 2011. aasta puitehitiste seas vineeri-preemia pälvinud koht, mida võin julgelt omataoliste seas pidada üheks Eesti kenamaks. Ajatu, kuid ärksa tulemus saavutati hea proportsioonitunnetuse ning põnevalt liigendatud looduslähedastes toonides vineerlae ning -seintega.
Haridusreformi kiidetud mammutkoolidele eelistab Liisa aga tegelikult intiimsemaid kooslusi ning juhendab maakooli kavandamisel kunstiakadeemia sisearhitektuuri tudengeid. Ta usub päris siiralt, et väikekoolidesse on võimalik elu sisse puhuda. Sageli on asi suurushullustuses ning mõttestampides. “Iga kooli juures ei pea olema täiemahuline korvpalliplats või tenniseväljak. Tehkem hoopis joogat!”
Raamatukogu võiks olla mõnus oleskelupaik, mis pakuks tegevust ka pärast koolipäeva lõppu. Üldse võiks nurki, kus suhelda või õppida, aga ka õpetajatega kui võrdväärsete partneritega lävida, rohkem olla, ei peaks rõhutama juhtkonna kabinettide ja õpside kohvinurgaga püramiidaalset hierarhiat. Mõnikord oleks känguva rahvaarvuga külades-linnades kergem ka omaaegsete suurte majade asemel uus tilluke kool ehitada, mitte arutult lappida ja kütta monstrumit. Vähem monofunktsionaalseid ruume, pakub ta hädadele kiiret leevendust.
Praktikuna on Liisa teinud riburada elamuid. Tema meelest on kodukujunduste tellijad sageli ülimalt keskkonnateadlikud: “Filosoofilises mõttes saad kokku Eesti parimate inimestega.”
Põime armastab pusimist ning erinevalt paljudest ametikaaslasest konstruktiivsete probleemide, sõlmede lahendamist. Need ponnistused võiksid – realistlikult võttes nii kümne aastaga – välja viia päris uute toodete disainini.
Seevastu päris varsti saab valmis ühe suure ja tähtsa kaubanduskeskuse lasteosakond, koostööpartner seekord igasugu disainivigurite ja retrolahendustega silma paistnud Ruumilabor (Janno Roos, Andres Labi). Kiirelt vastutustundlikuks täiskasvanud inimeseks saanud, üheksa korda mõõtvale ja üks kord lõikavale Liisale on see kahtlemata hoopis teistugune väljakutse.Liisa Põime (28)
■Amet: sisearhitekt.
■Senine suurim saavutus: aasta parimate puitehitiste valimisel vineeri eripreemia 2011, Keila Muusikakooli saal (koos Reet Põimega).
■2012 eesmärk: jõuda endale loodud ideaalidele lähemale.
