Kehitin õlgu ja kõhklesin, kas faili nimes trooniv Rovin Vox tähistab autorit või pääliskirja. Veidi käsikirja lehitsenud, andsin alla: see on liiga hull! Kes tahab lugeda raamatut tuleviku bluusimeestest, kusjuures ei mingit imelist tehnikat ega eriskummalisi sõiduriistu? Suhteliselt igav, meie moodi postapokalüptika, rohmakas ja sürr, aga peategelane, too kuramuse bluusimees, pani mind uskuma, et Rohtla suudab enamat. Ärge kunagi kahelge bluusimehes! Nüüd ongi raamat kaante vahel ja poodides saadaval.

Egertist endast ei tea ma tegelikult midagi ja seepärast ründan oma hingesugulast kohe labaste küsimustega, haiged ja elu hüljanud bluusimehed nagu me oleme. Kas ja mis ta mulle vastab?

“Lühike mälu on üks õnneliku elu alustalasid,” leiab Rohtla. “Mäletan et õppisin 2006.–2008. aastal Olustveres. Pärast kaitseväeteenistust siirdusin edasi Viljandi Kultuuriakadeemiasse.” Õpilasena võis Rohtla kohati küll üsna kohutav olla. Kuulas küll õpetajat/õppejõudu ja pani tarkused tallele, aga tegi lõpuks ikka seda, mida ise õigeks pidas. Vahel sündis sellest head, vahel kurja.

“Esivanemate tume ulg ja igatsus hakkas juba 7aastaselt üha sügavamale põue pugema. Siis ma veel ei teadnud, et selle nimi on bluus … Ajapikku läks see kõik pisut ekstreemselt enesehävituslikuks kätte. Tasus õigel ajal lõpetada. Hing on veel sees. Ega ilmaasjata öelda: this blues is killing me. Mõned inimesed ei tohiks kunagi laval olla. Mina olen üks neist ja olen sellest nüüd aru saanud.”

Ma usun risti vastupidist. Rohtla juba seisab laval, kriibib meid ja ennast. Nagu kass, nagu kõuts-koletis.

“Olen pigem vana kõuts, kes kõnnib öösiti omapäi. Ilmun vahel veel siin-seal mõnel räpasel laval välja, vana Hohneri suupill põues, ja ulun melanhoolias hingedele pisikese palsami. Aga teen seda üha harvemini. Pärast seda põrgut, kuhu bluus mind lõpuks vedas, ei taha ma enam suupilli kätte võtta.

Alkohol, droogid, luulumõtted, hallutsinatsioonid, isiksuse lõhenemine ja üha süvenev mentaalne konditsioon jätsid ka minu loomingule oma jälje. Neid soolosid võib ehk veel leida mõne inimese nutitelefonist, aga ma ei ole kindel …”

Hetkel on säärane sorts veel Viljandi Kultuuriakadeemia nimekirjas akadeemilisel puhkusel, tervislikel põhjustel. Õpib huvijuhiks – loovtegevuse õpetajaks. Aga kooli kõrvalt on ta töötanud sepikojas, õhtujuhina, nukuteatris, kanuumatkade instruktorina, metsatöölisena Rootsis, kehamodellina kunstikoolis, ehitusel, lasteringi juhendajana, sanitarina eripsühhiaatriaosakonnas (“irooniline,” ütleb ta ise) ning teeninud pisut leiba muusikaga.

Ja selle kõige kõrvalt on ta ka kirjutanud, niikaua kui mäletab. “Tõsi, enamik sellest on tõenäoliselt täielik saast,” leiab Rohtla, kuid lisab: “aga mul on ka mõned kaunid momendid olnud. Alustasin kuueselt lühilugudega, hiljem tulid luuletused ja laulusõnad, edasi veidrad õuduslood …”

Esimene romaan valmis 15aastaselt, sealt tuli ka armastus romaanikirjutamise vastu, mis on pärast vahepeal enese muusikasse unustamist nüüd uue hooga tagasi.

Egert Rohtla (24)

Amet: kirjanik.

Senine suurim saavutus: romaan “Rovin Vox”.

2014. aasta suurim eesmärk: saada lõplikult terveks ja kirjutada valmis “Rovin Voxi” saaga.