Paratamatult mõtlevad kõik jupiterid ennekõike Cannes’ist, Berliin on nende teine valik. See olukord lubab esile tõusta neil, kes Cannes’is (või Venezias või Torontos) naljalt esiplaanile ei tõuse. Eriti õnnelikud võivad tänavu olla rumeenlased, kes pälvisid peaauhinna. Alates kuulsast abordifilmist “4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva”, mis oma ootamatu vahenditusega 2007. aastal Cannes’i ära võlus, on Rumeenia kino oma sovetijärgsest olustikust kokku ladunud mitmeid veidi venivaid ja ehk igavaidki, kuid siiski sotsiaalselt kriipivaid draamasid. Nüüd on jõutud uue sotsiaalse klassi – Ida-Euroopa uusrikaste analüüsini. “Lapse asend” (režissöör Calin Peter Netzer) on stsenaarselt hästi üles ehitatud (stsenarist ka filmide “4 kuud...” ja “Härra Lazarescu surm” tegemisel osalenud Razvan Radulescu). Film on tragikoomiline uurimus uuest keskklassist, kel on ka võimuga tihedad sidemed. Keskne tegelane on võimukas 60aastane naine, kelle poeg ajas oma Audiga alla lapse, kes omakorda õnnetuse tagajärjel suri. Ema asub lubatud ja lubamatute võtetega poega kohtus süüdimõistmisest päästma. Kuigi uusrikaste näitamine on üsna klišeelik, korvab seda naispeaosalise tugev mäng. Tasub märkida, et olustik on üles võetud käsikaameraga, mis lisab tõepärasust. Tänukõnes märkis filmi produtsent Ada Solomon, et kuigi Rumeenia kino on praegu riigi saadikuks kogu maailmas, ei saaks tänavu seda filmi enam teha, sest riik on tugevalt kärpinud filmiraha.

Lausa elementaarselt lihtne oli Bosnia film “Episood vanarauakorjaja elust” (lavastaja Danis Tanovicilt mäletate kindlasti sõjakomöödiat “Eikellegimaa”). Filmi (mis samuti üles võetud käsikaameraga ja mille eelarveks 17 000 eurot) aluseks on juhtum tõsielust. Vanaraua kogumisest elatuva mustlase nurisünnitavat abikaasat ei võta haigla vastu, kuna tal pole ei haigekassakaarti ega raha. Mees petab haiglat oma õe kaardiga, et päästa naise elu. Abielupaar kordas oma õnnetut lugu kaamerate ees, mängides iseennast. Ääretult hooliv film, mida tajus ka žürii, ja seejuures esitatud täiesti ilma sentimentaalsuseta. Ilmselt seepärast sai film nii žürii Grand Prix’ kui ka meespeaosa auhinna (Nazif Mujic). Masendav dokument vaesusest, ei mingit deklaratsiooni või üleskutset filmi lõpus. Vaatajale jääb nukker eelaimus, et ka järgmisel talvel kordub midagi samasugust, võib-olla hullemalgi kujul.

Ida-Euroopasse läks ka Berlinalel traditsiooniliselt välja antava parima homofilmi auhind Teddy. Poola lavastaja Malgorzata Szumowska portreteeris filmis “... nimel” lihahimuga kimpus olevat ja sellega võitlevat homoseksuaalset meespreestrit. See oli intelligentne, küll melodramaatilisusse kalduv hea miljöötunnetusega karakterdraama T-särgis “musklipreestrist” noorte kurjategijate erikoolis. Auhinnatute nimekiri päädib Kasahhi režissööri Emir Baigazini debüüdiga “Harmoonia õppetunnid”, mille operaator Aziz Zhambakiyev sai kunstilise väljenduse Hõbekaru. See koolivägivallafilm (jälle meie “Klass”!) on õieti 16aastase poisi kujunemislugu, aga ka eksistentsiaalsel noodil kättemaksulugu, milles võib aimata Hitchcocki mõjusid.

Parima režii preemia pälvis ameeriklaste “Prince Avalanche” (lavastaja David Gordon Green). See on PÖFFil 2011. aastal nähtud Islandi filmi “Tee nagu teisedki” uuslavastus. Lugu räägib kahest maanteejoonte mahamärkijast ja nende omavahelistest suhetest beckettliku komöödia vaimus. “Prince Avalanche” esilinastus käesoleva aasta jaanuaris Sundance’i festivalil. See fakt pani küsima festivalifilmide valiku kohta: suur festival nagu Berlinale nõuab väikestelt vendadelt esilinastusi, kuid ameeriklased esitavad juba linastunud filme. Ja saavad sellest hoolimata ka auhindu. Veel nägime võistlusprogrammis suurkorporatsioonide mahhinatsioone paljastavaid Ameerika filme – Gus Van Santi tööd “Tõotatud maa” ja Steven Soderberghi filmi “Kõrvaltoime”. Need on nimekate lavastajate mitte kõige tugevamad tööd, mis USA kinodes linastusid juba ammu. Ka žürii esimehe Wong Kar-wai kung-fu, väljaspool võistlust esitatud film “Suurmeister”, millega festival avati, oli enne Berlinalet juba kolm kuud Hiina kinodes jooksnud. Kui PÖFFi jaoks on paratamatu, et aasta lõpul on esilinastusi lausa võimatu saada, siis Berlinalel peaks see siiski võimalik olema.

Parima näitlejatari Hõbekaru andmises Tšiili “Gloria” peaosatäitjale Paulina Garcíale olid publik ja žürii ühel meelel. Draamas 58aastasest lahutatud naisest, kes tahab tähelepanu, igatseb loomuliku elu järele ja kel on kustumatu elujanu, oli Paulina García mäng nakatav ja nüansirikas. Ameerika kriitikute vaimustust toitis lisaks veel ka kujutelm, et ka juhul, kui film olnuks üles võetud Hollywoodis ja peaosa täitnuks Meryl Streep või Helen Mirren, võinuks tegemist olla igati väljapaistva tööga, kuid – pole usutav, et selles olnuks sellist siiruse fluidumit.

Eestist tuli kohale – küllap suurte lootustega – 49 kineasti-produtsenti-levitajat-kriitikut. Moskva festival on meie jaoks oma olulisuse minetanud, Cannes on kaugel ja Karlovy Vary on vahva, kuid siiski mitte päris “see”. Eestlaste suurim kohtumis- ja filmiäripaik on Berliin. Filmiturul näitasid eestlased seitset filmi, neist kaht uut: Hardi Volmeri “Elavaid pilte” ja Mait Laasi nukufilmi “Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu”. Viimast levitab Skandinaavia levifirma The Yellow Affair, kelle hooleks on antud ka filmi läkitamine festivalidele. Neid kaht ehk Berlinalele poleks valitud, kuid võrreldes Eesti viimase aja filmide kunstilist taset ja eelarvet auhinnatutega, tundub, et oleme võimelised teistega võrdselt konkureerima.


Berlinale 2013 numbrites

7.–17. veebruar
Võistlusprogrammis 19 filmi
Kõigis 14 programmis (Panorama, Forum, Generation jt) 404 filmi
Vaatajaid 303 077
Akrediteerituid 19 630 kokku 124 riigist
Ajakirjanikke 3694
Filmiturul näidati 816 filmi, neist 600 turuesilinastust