Aga süsteem selgineb, ja muuseumi kohta ebatüüpiliselt (vt Kumu) ei eksi vaataja ära, ta võib hetkeks mõnda, tavaliselt kiilukujulisse kõrvaltuppa sattuda, kuid varsti on selge, et sealt pole edasipääsu oodata, tuleb pöörata tagasi. Ühel juhul ehmatab vaataja tagasi zombilik KGB ülekuulaja!


See poolulmeline labürint, mis esialgu näib tüüpilise modernistliku või suisa neopop-arhitektuurina on tegelikult infodisain selle vanas, praktilises mõistes. Süsteemi loomine teabe liikumise jaoks. Jah, sel ArhitektuuriAgentuuri ruumikujundusel pole mitte mingit pistmist Orlov-Davõdovi lossi historitsismiga, aga miks peakski?


Alumised ja ülemised teksti- või pildipinnad on pööratud lugeja poole, et ta midagigi näeks ja asjale pihta saaks. Sisu, õieti selle üliküllus, dikteerib vormi, mida muidu võiks lihtsalt trendikaks mänguks pidada. Ja kõik on kas ülilihtne, nagu poolhööveldamata laudadest mustad põrandad, või siis high-tech, nagu videoprojektorid ja lameekraantelerid.


Siit see ülevusetunne tegelikult hakkab. Iseseisva Eesti ajalugu esitatakse ruumi, eksponaatide, tekstide, videote ja helide kaudu, tekitatakse eriline meeleolu, mis on üsna kaugel tavamuuseumi kuivast ja tolmunud õhustikust, kus eeldatakse, et tegelikult külastaja teab kõike juba ette ja tuleb muuseumi lihtsalt kinnitust või kurioosumeid otsima.


Näituseidees on oluline osa tekstil, mida on loomulikult tunnise või natuke pikema külastuse jaoks liiga palju. Kujutan neid planšette ette raamatuna. Graafilise disaini autoriks on Tuuli Aule, kellest on lühikese ajaga saanud üks oma põlvkonna tippdisainereid. Tema siinne töö informatsioonipakkijana on lihtne ja selge, kuid plakat näib teadlikult tsiteerivat hiilgeaegade Villu Järmutit või Silver Vahtret.


See pole esimene väljapanek, mis võiks kõnelda heade aegade tagasitulekust eesti näitusekujunduses, sünteetilises kunstialas, mis seob arhitektuuri ja vormi- ning infodisaini.