Draamateatri suvelavastus, Tallinna vanalinnas Katariina kirikus etendatav Jean Anouilh’ „Becket ehk Jumala au“ räägib sõprusest ja aust, võimust ja reetmisest, idealismi ja pragmatismi vastasseisust. See on üks tummine teatriõhtu, kust ei tasu oodata suviselt kerget meelelahutust, vaid sügavat mõtteainest suurepärase maailmadramaturgia ja võimsate näitlejate seltsis.

Vaimuka sõnakasutusega, samas pigem pessimistliku maailmavaatega Prantsuse näitekirjaniku Jean Anouilh’ (1910–1987) töödega on Eesti publik tuttav. Mängitud on tema tippteost „Antigonet“, samuti „Lõokest“ ja „Metsikut“. „Becket ehk Jumala au“ on laval kolmandat korda, varasemalt on seda lavastanud Mikk Mikiver ja ­Kalju ­Komissarov. Seekordne lavastaja Priit ­Pedajas on lavastuse vorminud eelkõige lähtuvalt kahest säravast peategelasest. Inglismaa kuningas Henry II (­Robert Annus) ja tema sõber kantsler ja hilisem vihavaenlane Canterbury peapiiskop Thomas Becket (Indrek Sammul) veavad kogu pikka etendust jõuliselt ja nüansirikkalt. Nende kahe näitleja partnerluse pärast tuleb lavastus kindlasti lülitada oma suveteatri tihedasse kavasse.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel