Noorte Kujurite Ühing Vikerla 1917–1918
” Tartu Kunstimuuseumis, lahti kuni 2. märtsini.


Noorte Kujurite Ühing Vikerla (tegemist ei ole skulptoritega) loodi 1917. aasta 23/26. novembril ja sai tegutsemiseks aega täpselt aasta. Ühingusse kuulunutest on kahtlemata kõige tuntumad
Oskar Kallis
ja ­
Aleksander Krims-Radava
, haapsallased teavad kindlasti
Roman ­Haavamäge-Espenbergi
, kes tegi kõige muu kõrval Haapsallu päikesekella ja Tšaikovski pingi. Märksa vähem on kuuldud
Balder ­Tomasbergist
või
Aleksander ­Mülberist
ja ammugi mitte
Välko Tuulest
, (Alfred Vaga nimetab liikmena ka Paul Liivakut).


Miks siis nii? Sest pooled Vikerla liikmetest surid väga noorelt – Kallis (25) ja Tuul (24) juba paar kuud pärast Vikerla loomist, arvatav vaimne liider ja innustaja Tomasberg (22) hukkus Vabadussõjas. Mülber (34) elas küll 1933. aastani, kuid lahkus 1921 Pariisi ja tema sealsest tegevusest pole midagi teada. Nii jäävadki nad üheks kiireks, romantiliseks, stoorilt jutukirjanikelegi väga tänuväärseks materjaliks meie kunstiloos. Kui lisada veel, et Kallis ja Ado Vabbe ning Villem Ormisson olid eakaaslased ning Eduard Wiiralt Tomasbergist ja Mülberist aasta noorem, võib igaüks ise edasi fantaseerida. Kõnesolevale näitusele on lisatud võrdluseks mõned Wiiralti tööd ning kaasatud veel üks vähetuntud, kuid sama vägeva loomingu ja kurva saatusega – Vabadussõjas langenud – kunstnik Herbert Lukk (27).


Vikerlaga seotud dokumente pole palju. Nad ei jätnud endast maha muud programmi kui ühingu loomise teade ajalehes, kus on lühidalt püütud oma tõekspidamisi selgitada. Põgusaid vihjeid saab ka nende Välko Tuulele kirjutatud järelehüüdest. Peamine, mis tekstidest kõlama jääb, on “kunst kunsti pärast.“ Armastatakse kõike sisemusest tulvavat, loomulikku ja vähem või rohkem rahvuslikku – “raassile iseloomulikku”.


Hugo Raudsepp
, kes käis 1918. aasta kevadel Estonias korraldatud vikerlaste tuluõhtul, seostas neid maailmavaatelt Siuruga. Enamiku noorukite vaimseks isaks saab pidada
Ants ­Laikmaad
, kelle ateljeekoolis käisid Kallis, Krims, Tuul ja Mülber. Oskar Kallis oli Laikmaa lemmikõpilane ja ka Tuulest lootis ta palju. Balder Tomasberg ja Roman Haavamägi alustasid nagu teisedki Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel, kuid kui eespool nimetatud varsti Laikmaa juurde lahkusid, siis nemad jäid ja Tomasbergist sai Kunsttööstuskoolis ­
Nikolai ­Triigi
soosituim õpilane. Seega ühendasid nad endas oma ajastu kahe erksama, uuendustele ja rahvuslikkusele pühendunud kunstniku tõekspidamisi ja oma loomingus rahvusromantikat, sümbolismi, ekspressionismi ja futurismi. Juba enne rühmituse loomist oli kunstnikuna tunnustuse saavutanud vaid Kallis, väga soosivaid arvustusi oli saanud ka Tomasberg. 1918. aastaks tunduvad Mülber ja Krims olevat kõige avangardsemad. Väga tore on näitusel jälgida, kuidas isegi ainult viie aasta jooksul noored kunstnikud arenevad ja muutuvad. 1915–1916 on nad kõik peaaegu nagu “
väikesed Kallised
“, aga 1917–1918 juba oma näoga.


Vikerlaste ainus suurem koosesinemine toimus 9. novembril 1918 avatud Eesti Kunstiseltsi VI näitusel. Enne seda, suvel, olid Mülber, Haavamägi, Tomasberg, Krims ja tema parim sõber Kuno Veeber olnud Laikmaa juures Pakril ja Kurkses sõjapaos (Kallis ja Tuul olid siis juba surnud). Seal valminu pandigi näitusele välja. Ilmselt on just siis tehtud ka Veeberi vapustav “Tuulik“, mis kaunistab hetkel Kumu püsiekspositsiooni. Karl Burman kirjutas oma arvustuses nii: “Tõsist püüet ja osalt palju maitset näitab noor grupesse koondatud Pakri saare kunstnikkude kolonii: Tomasberg, Espenberg, Krims, Mülber. Värve­kokkukõla, mida Tomasberg natuure morte’ides suudab teha, ei teeks ka suurele kunstnikule häbi. Krimsil on üks ilus ja algupärane kompositsiooni anne, sealjuures värvirõõm ja mõnes töös palju maitset. Õrnemad, samuti maitsekad on Espenbergi “Värav udus“ ja vormiline lillejoonistus. Täitsa ekspressionistilisel alusel, tungiga monumentaalsuse esiisadele nagu Millet, Egger-Linz ja Laermans, sesisab veel arenemisel olev Mülber, kelle töödest “Leinarong” nr 148 joonistus tähelepanu äratab.”


Mülber sai siiski kaela ka sellise epistli: “Tähtsal kohal ripub teos: “
Kalevipoja mõõga vargus
”. Pilt on müüdud. Jury väravatest õnnelikult läbi pääsenud. Silmili maas lamab Koljati kogu violettvärvi puute all. Silmnäo üle ei tunneks ka meie koolijütside lumememmed kadedust. Keha asemel kott. Jalad kui takukoonlad. Keegi härjapõlvlane, või mis ta on, koogutab “mõõga” kallal, mida ei tea kust kahtlasest maaalusest välja kisub. Kõige selle sündmustiku üle laotab end pool paljas puutüvi mao moodi vingerdades [–] Mingisugust anatoomia teadmist, esteetilist asjalikkust, isegi värvide luulet! [–] Miks näiteks ei maga meie rahva kangelane, eesti riided seljas, kusagil Taara tamme all või teistsuguses vastavas ümbruses nõidulise Eesti muinasjutulise suveöö hõlmas.” Selle kirjutas Paul Sepp, vene kooliga akademist.

Veel enne näituse lõppu algas Vabadussõda. Tomasberg, Mülber ja Wiiralt läksid vabatahtlikena rindele, kus Balder Tomasberg langes. Tema surma kohta on mitu versiooni. Ilusaim legend räägib, kuidas Wiiralt surmavalt haavatud Tomasbergi laatsaretti vedades ka ise haavata sai. Wiiralti joonistus surivoodil lebavast Tomasbergist on säilinud.


Pärast sõda võtsid ellujäänud vikerlased innuga osa kunstielu organiseerimisest, loominguliselt lõi särama Krims. Haavamägi kolis Haapsallu ja hakkas seal skulptuuriga tegelema, Mülber lahkus Pariisi. Rühmitusena enam kokku ei tuldud. Vikerla loodi tormilisel, nii Eestile kui ka kogu maailmale raskel ja keerulisel ajal. Paraku ei suutnud vikerlased eesti kunstielus suurt mõju avaldada – tegutsemisaeg jäi liiga lühikeseks. Ometi mängis Vikerla tähtsat rolli sellesse kuulunud kunstnike endi elus ja loomingus. Üheskoos oli lihtsam kõige uuega kursis olla, seda proovida ja arendada, samuti äratada kunstiavalikkuse tähelepanu. Milline kunstnik oleks võinud saada ühest või teisest vikerlasest, missugune oleks võinud olla eesti kunst tervikuna, kui ... – Selle kohta pole mõtet oletusi teha.