01.02.2008, 00:00
Tuntud meistrid vähetuntud koosluses
Reet Mark tutvustab isegi kunstiteadlaste seas vähetuntud kunstiühenduse avastuslikku näitust Tartus.
Näitus “
Noorte Kujurite Ühing Vikerla
1917–1918
” Tartu Kunstimuuseumis, lahti kuni 2.
märtsini.
Noorte Kujurite Ühing Vikerla (tegemist ei ole
skulptoritega) loodi 1917. aasta 23/26. novembril ja sai tegutsemiseks aega
täpselt aasta. Ühingusse kuulunutest on kahtlemata kõige
tuntumad
Oskar Kallis
ja
Aleksander
Krims-Radava
, haapsallased teavad kindlasti
Roman
Haavamäge-Espenbergi
, kes tegi kõige muu
kõrval Haapsallu päikesekella ja Tšaikovski pingi.
Märksa vähem on kuuldud
Balder Tomasbergist
või
Aleksander Mülberist
ja ammugi mitte
Välko Tuulest
, (Alfred Vaga nimetab liikmena ka Paul
Liivakut).
Miks siis nii? Sest pooled Vikerla liikmetest surid
väga noorelt – Kallis (25) ja Tuul (24) juba paar kuud pärast
Vikerla loomist, arvatav vaimne liider ja innustaja Tomasberg (22) hukkus
Vabadussõjas. Mülber (34) elas küll 1933. aastani, kuid lahkus
1921 Pariisi ja tema sealsest tegevusest pole midagi teada. Nii
jäävadki nad üheks kiireks, romantiliseks, stoorilt
jutukirjanikelegi väga tänuväärseks materjaliks meie
kunstiloos. Kui lisada veel, et Kallis ja Ado Vabbe ning Villem Ormisson olid
eakaaslased ning Eduard Wiiralt Tomasbergist ja Mülberist aasta noorem,
võib igaüks ise edasi fantaseerida. Kõnesolevale
näitusele on lisatud võrdluseks mõned Wiiralti
tööd ning kaasatud veel üks vähetuntud, kuid sama
vägeva loomingu ja kurva saatusega – Vabadussõjas langenud
– kunstnik Herbert Lukk (27).
Vikerlaga seotud dokumente pole
palju. Nad ei jätnud endast maha muud programmi kui ühingu loomise
teade ajalehes, kus on lühidalt püütud oma tõekspidamisi
selgitada. Põgusaid vihjeid saab ka nende Välko Tuulele kirjutatud
järelehüüdest. Peamine, mis tekstidest kõlama
jääb, on “kunst kunsti pärast.“ Armastatakse
kõike sisemusest tulvavat, loomulikku ja vähem või rohkem
rahvuslikku – “raassile iseloomulikku”.
Hugo Raudsepp
, kes käis 1918. aasta kevadel Estonias
korraldatud vikerlaste tuluõhtul, seostas neid maailmavaatelt Siuruga.
Enamiku noorukite vaimseks isaks saab pidada
Ants
Laikmaad
, kelle ateljeekoolis käisid Kallis, Krims, Tuul ja
Mülber. Oskar Kallis oli Laikmaa lemmikõpilane ja ka Tuulest lootis
ta palju. Balder Tomasberg ja Roman Haavamägi alustasid nagu teisedki
Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel, kuid kui eespool nimetatud varsti
Laikmaa juurde lahkusid, siis nemad jäid ja Tomasbergist sai
Kunsttööstuskoolis
Nikolai Triigi
soosituim õpilane. Seega ühendasid nad endas oma ajastu
kahe erksama, uuendustele ja rahvuslikkusele pühendunud kunstniku
tõekspidamisi ja oma loomingus rahvusromantikat, sümbolismi,
ekspressionismi ja futurismi. Juba enne rühmituse loomist oli kunstnikuna
tunnustuse saavutanud vaid Kallis, väga soosivaid arvustusi oli saanud ka
Tomasberg. 1918. aastaks tunduvad Mülber ja Krims olevat kõige
avangardsemad. Väga tore on näitusel jälgida, kuidas isegi
ainult viie aasta jooksul noored kunstnikud arenevad ja muutuvad.
1915–1916 on nad kõik peaaegu nagu “
väikesed
Kallised
“, aga 1917–1918 juba oma näoga.
Vikerlaste ainus suurem koosesinemine toimus 9. novembril 1918 avatud Eesti
Kunstiseltsi VI näitusel. Enne seda, suvel, olid Mülber,
Haavamägi, Tomasberg, Krims ja tema parim sõber Kuno Veeber olnud
Laikmaa juures Pakril ja Kurkses sõjapaos (Kallis ja Tuul olid siis
juba surnud). Seal valminu pandigi näitusele välja. Ilmselt on just
siis tehtud ka Veeberi vapustav “Tuulik“, mis kaunistab hetkel Kumu
püsiekspositsiooni. Karl Burman kirjutas oma arvustuses nii:
“Tõsist püüet ja osalt palju maitset näitab noor
grupesse koondatud Pakri saare kunstnikkude kolonii: Tomasberg, Espenberg,
Krims, Mülber. Värvekokkukõla, mida Tomasberg natuure
morte’ides suudab teha, ei teeks ka suurele kunstnikule häbi.
Krimsil on üks ilus ja algupärane kompositsiooni anne, sealjuures
värvirõõm ja mõnes töös palju maitset.
Õrnemad, samuti maitsekad on Espenbergi “Värav udus“ ja
vormiline lillejoonistus. Täitsa ekspressionistilisel alusel, tungiga
monumentaalsuse esiisadele nagu Millet, Egger-Linz ja Laermans, sesisab veel
arenemisel olev Mülber, kelle töödest “Leinarong” nr
148 joonistus tähelepanu äratab.”
Mülber sai
siiski kaela ka sellise epistli: “Tähtsal kohal ripub teos:
“
Kalevipoja mõõga vargus
”. Pilt on
müüdud. Jury väravatest õnnelikult läbi
pääsenud. Silmili maas lamab Koljati kogu violettvärvi puute
all. Silmnäo üle ei tunneks ka meie koolijütside lumememmed
kadedust. Keha asemel kott. Jalad kui takukoonlad. Keegi
härjapõlvlane, või mis ta on, koogutab
“mõõga” kallal, mida ei tea kust kahtlasest
maaalusest välja kisub. Kõige selle sündmustiku üle
laotab end pool paljas puutüvi mao moodi vingerdades [–] Mingisugust
anatoomia teadmist, esteetilist asjalikkust, isegi värvide luulet!
[–] Miks näiteks ei maga meie rahva kangelane, eesti riided seljas,
kusagil Taara tamme all või teistsuguses vastavas ümbruses
nõidulise Eesti muinasjutulise suveöö hõlmas.”
Selle kirjutas Paul Sepp, vene kooliga akademist.
Veel enne näituse
lõppu algas Vabadussõda. Tomasberg, Mülber ja Wiiralt
läksid vabatahtlikena rindele, kus Balder Tomasberg langes. Tema surma
kohta on mitu versiooni. Ilusaim legend räägib, kuidas Wiiralt
surmavalt haavatud Tomasbergi laatsaretti vedades ka ise haavata sai. Wiiralti
joonistus surivoodil lebavast Tomasbergist on säilinud.
Pärast sõda võtsid ellujäänud vikerlased innuga
osa kunstielu organiseerimisest, loominguliselt lõi särama Krims.
Haavamägi kolis Haapsallu ja hakkas seal skulptuuriga tegelema,
Mülber lahkus Pariisi. Rühmitusena enam kokku ei tuldud. Vikerla
loodi tormilisel, nii Eestile kui ka kogu maailmale raskel ja keerulisel ajal.
Paraku ei suutnud vikerlased eesti kunstielus suurt mõju avaldada
– tegutsemisaeg jäi liiga lühikeseks. Ometi mängis Vikerla
tähtsat rolli sellesse kuulunud kunstnike endi elus ja loomingus.
Üheskoos oli lihtsam kõige uuega kursis olla, seda proovida ja
arendada, samuti äratada kunstiavalikkuse tähelepanu. Milline
kunstnik oleks võinud saada ühest või teisest vikerlasest,
missugune oleks võinud olla eesti kunst tervikuna, kui ... – Selle
kohta pole mõtet oletusi teha.