Ühe linna lugu
Tere tulemast Basin Citysse - linna, kus seadused on mitmeti mõistetavad ja moraal samuti. Maailma, mille mustvalges koloriidis välgatab haruharva mõni värvilaik, seda nii piltlikult kui kujundlikult. Linna, mis paneb su mõistma, et asjaolude sobival kokkulangemisel võib igast naisest saada reeturlik femme fatale ja igast mehest külmavereline mõrvar.
Just selline on Frank Milleri loodud maailm, 1991. aastal ilmavalgust näinud vägivaldne ja sünge koomiksisari “Sin City”, mille ekraniseerimisõiguse võitles nüüd lõpuks enda kätte Robert Rodriguez. Filmi saamislugu on sama müütiline kui mõni Sin City episood. Rodriguez filmis Milleri nõusse saamiseks valmis ühe stseeni (“The Customer is Always Right”, hiljem filmi avastseen) ja aastaid kõiki lähenemiskatseid kiivalt tõrjunud Miller mõistis, et Rodriguez on pahede linna ekraanile toomiseks just õige mees. Sellega aga probleemid ei lõppenud, kuna Ameerika režissööride ametühing keelas Frank Milleri nime kasutamise tiitrites kaasrežissöörina, mille peale Rodriguez nad pikalt saatis ja liidust välja astus. Kohe lõppes muidugi ka rahastamine ja ohus oli kogu projekt, kuid tänu paljude näitlejate nõustumisele mängida lubatud miinimumi eest ning uudse digitehnikas filmimise väiksematele kuludele sai film siiski lõpuks valmis. Ilma ühegi kompromissita ning täpselt nii nagu seda vaimusilmas nägid tegijad ise.
“Mu endise tüdruku sõbranna oli psühhiaater. Ta üritas mind ükskord analüüsida, aga läks liiga hirmu täis” - Marv
“Sin City” kasutab koomiksisarja seitsmest raamatust kolme. Esimeses loos läheb karm politseinik Hartigan (Bruce Willis) iga hinna eest päästma 11-aastast Nancyt, kes on sattunud senaatori pojast lõikurvägistaja Juniori küüsi (Nick Stahl). Teine stoori räägib allakäinud Sin City ambaali Marv’i (Mickey Rourke) viimasest missioonist leida armastatud prostituudi Goldie halastamatu mõrtsukas ja talle kätte maksta. Kolmandas loos satub Dwight (Clive Owen) kõigepealt konflikti korrumpeerunud politseiniku Jackie-Boy’ga (Benicio del Toro) ning seejärel leiab ta end keset verist võimuvõitlust, kus Old Town’i est võitlevad prostituutide gäng, maffia ja kohalik politsei. Filmi seob raamjutustuseks Hartigani ja Jessica loo teine pool, kus vanglast 8 aasta pärast vabanenud Hartiganil tuleb kaitsta nüüd juba suureks sirgunud tüdrukut (Jessica Alba) Yellow Bastardiks muteerunud killeri eest. Osatäitmised on kõik suurepärased ning Robert Rodriguez peab selle peapõhjuseks fakti, et kogu film võeti üles sinise ekraani taustal ja pandi pärast alles arvutis kokku. “Näitleja saab paremini oma rollile keskenduda kui segavaid tegureid on võimalikult vähe. Selles mõttes meenutas Sin City tegemine pisut teatrit”, on Rodriguez ise öelnud. Parimatest parim tundub siiski olevat Mickey Rourke, kelle halastamatu tegelaskuju Marv’i sihikindlat tapamissiooni ja väändunud moraalitunnet iseloomustab hästi tema käsitlus piibli Viiendast Käsust:
“Sina ei pea mitte tapma enne, kui sa päris kindel oled, et sa seda tegema pead” - Marv
Üliseksikate naiste ja maskuliinsete meeste maailma on loomulikult süüdistatud tagurlikus suhtumises sooküsimustesse, aga need süüdistajad ei saa ilmselt aru, et Frank Milleri Sin City on juurtega täielikult film noir’is, nii oma keelekasutuselt kui toonivalikult – Raymond Chandleri ja Dashiell Hammetti hämarates lugudes said naised tihti vastu kõrvu. Marv, Dwight või Hartigan on justnagu steroidide üledoosi saanud humphreybogartid, kes räägivad karmides elutõdedes ja väänavad veel karmimalt käsi. Naised vastavad neile tihti samaga ja veelgi surmavamalt.
Teine asi, mis konservatiivsemaid filmikülalisi on pisut ärevile ajanud, on filmis kõikjal prevaleeriv ultravägivald. Siin on kannibalismi, kastreerimist, lõikumist ja jumal teab mida kõike veel, aga see kõik on nii koomiksilikus võtmes lahendatud, et raske on seda kuidagi pahaks panna.
Vägivalla kritiseerijate kohta on Tarantino kunagi öelnud, et nende inimestega pole midagi teha, kes ei julge neid filme vaadata, mida nad tegelikult kõige rohkem näha tahaksid. Julge mõtteavaldus, aga mõnes mõttes õige – kui filmi nimi on “Sin City”, siis kellel tuleks pähe minna kinno lunastust otsima.
“Mulle meeldivad palgamõrvarid. Ükskõik, mis sa nendega ka ei teeks, sa ei pea end pärast süüdi tundma” - Marv
Mille poolest on “Sin City” eriline film? Minu meelest kahes mõttes. Esiteks sellepoolest, et see film tundub olevat heaks vastuseks igihaljale küsimusele, milline üldse peaks olema koomiksi adaptsioon filmikeelde. Film on tabanud imetäpselt Frank Milleri koomiksite napi, sisemonoloogidele üles ehitatud struktuuri, jäänud truuks selle koloriidile, leidnud näitlejad, kes on kohati raamatukangelaste täpsed koopiad (näiteks Rosario Dawsoni amatsoon Gail) ja suutnud kokkuvõttes taastada teose praktiliselt tema originaalvormis, kuigi formaat on muutunud. Siin pole tegemist mitte paadunud fännide faktipolitsei probleemiga, et “kõik vastaks originaalile”, vaid pigem sellega, et originaalitruu adaptsioon on suutnud ka filmikunstiliselt pakkuda midagi täiesti uut.
Teiseks on nüüd lõpuks selgeks saanud, mille pärast Rodriguez vahepeal kõik tõsised filmid tagasi lükkas ja kolm osa “Spy Kidsi” nimelist lastepõnevikku filmis. “Spy Kids” oli justkui õppetuba digitaalse filmimise ja arvutis töötlemise ülikoolis ja “Sin City’st” on ilmselgelt näha, et Rodriguez lõpetas kursused kuldmedaliga, sest filmi visuaalne külg on tõesti muljetavaldav.
Raske oleks “Sin Cityt” revolutsiooniliseks pidada, aga see film näitab digifilmi võimalikkust kõigile neile, kes on veendunud, et vihma saab kujutada vaid vett appi võttes.
Kõige olulisem on aga ilmselt see, et tegemist on vaimuka, ülistiilse ja veidi võika action-meelelahutusega, mida vaadates vajud lihtsalt seljatoe sisse ja ootad kannatamatult iga järgmist rida, kasvõi näiteks sellist:
“Aeg tõestada sõpradele, et oled midagi väärt. Mõnikord tähendab see suremist, aga mõnikord seda, et sureb terve kari teisi inimesi” - Dwight
Sin City,
USA 2005. Režissöörid Robert Rodriguez ja Frank Miller.
Tallinnas Coca-Cola Plazas, Tartus kinos Ekraan.
Koomiksist filmi. Mis on õnnestunud ja mis mitte?
PROPS
The Crow (1994)
Tugev kandidaat parima adaptsiooni tiitlile. Koomiksi raagus ja vihmane atmosfäär mõjub ka kinolinal. Brandon Lee surm võtete ajal lisab The Crow gooti melanhooliale veel omalt poolt juurde.
Superman (1978)
Kaasaegse maitse jaoks ehk pisut veniv, kuid ülimalt originaalitruu koomiksiadaptsioon. Christopher Reeve näeb välja täpselt nagu koomiksi-superman ja lugu ise on klassika, mille koopiad on hiljem klišeeks muutnud. The original.
Hellboy (2004)
Ron Perlman on super-kehastus Mike Mignola punalõust-deemonist Hellboyst. Filmina annaks siin paljugi viriseda, kuid adaptsioonina on "Hellboy" hea näide sellest, et vahel polegi vaja muud kui pisut entusiasmi. Rasputin, okultism, natsid, deemonid - kogu raamatus esinev rosolje on külma kõhuga käsikirja sisse jäetud.
Mainimist väärt: Blade, X-Men, Spiderman, The Incredible Hulk.
FLOPS
The League of Extraordinary Gentlemen (2003)
Alan Moore'i koomiks on steampunk-klassika (koomiksikirjanduse subžanr, kus viktoriaanlik ajastu seguneb tehnoloogiliste superleiutistega, filmidest näiteks "Wild Wild West"). Ekraniseering seevastu muudab pahelised-keerulised koomiksikangelased nagu kapten Nemo, H.G. Wellsi "nähtamatu mehe" ja Mr. Hyde'i ohututeks veidrikeks.
The Punisher (1989) / The Punisher (2004)
Loogiline, et meistrite töid on kõige raskem võltsida. Garth Ennise "The Punisher" on mees, läbi inimjätiste, surma ja pimeda kättemaksu otsib mingit mõtet omaenda eksistentsile. Dolph Lundgreni ja Thomas Jane'i poolt kehastatud Punisherid suudavad osalt üle võtta graafilise vägivalla, aga kahjuks ei midagi muud.
Constantine (2005)
Koomiksi nimi on "Hellblazer" ja see on lugu ahelsuitsetava küünik-okultist-sharlatani Constantine’i sahkerdustest maal ja teistes sfäärides. Filmi nimi on "Constantine" ja siin on tegemist USA kristlik-konservatiivse diktatuuri ikke all tehtud looga "paradiisist ja põrgust", mis lisaks kõigele tipneb suitsetamisvastase moraaliga.
Mainimist väärt: Catwoman, Daredevil, From Hell, Tank Girl, Judge Dredd, Captain America
