Maandudes lumme


Kulusuk on saareke Kagu-Grööni rannavetes. Talvel saab mootorsaani või koerakelguga mandrile ka üle jäätunud lahe. Air Icelandi iganädalased lennud on Ammassaliku maakonna ja talvel terve Ida-Gröönimaa ainus ühenduspunkt Euroopaga. Lend üle maalilise jäämägesid kiigutava ookeani Reykjavíkist Kulusuki kestab umbes kaks tundi, kuid tuleb arvestada, et nii mõnigi kord võidakse lend tormide või kinni sadanud maandumisraja tõttu ära jätta.


Lennujaamast külasse on umbes kolmveerand tundi jalutamist. Meie pagas viidi õnneks ära mootorsaaniga. Olles vantsinud üle lumiste väljade ja tõusnud selle ääres kerkivatele mägedele, avanes vaade Kulusuki külale, poolenisti lumme mattunud erksavärviliste tillukeste majade kogumile külmunud lahe kaldal. Koerarakend kihutas taamal mööda jäävälja kodu poole. Punane helikopter lendas lennujaama poolt üle küla.


Poolel teel lennujaamast on ka Kulusuki hotell, mis on (kui ette teatada) avatud ka talvel. Meie grupp, mille moodustas neliteist üliõpilast eri maadelt, majutati külas, pisikeses punases majas, mis kuulus reisi korraldanud islandlasele ­Jóhann Brandssonile. Ise on ta kordamööda Islandil ja Gröönimaal elanud juba kümme aastat.


Inimesed ja koerad


Kulusukis elab 300 inimest ja umbes niipalju on neid seal olnud juba oma pooltuhat aastat.


Välja näevad nad esmapilgul nagu külmast võetud väikesed mongolid – Gröönimaa inuitid (innuit tähendab kohalikus keeles lihtsalt inimest) pärinevad Põhja-Ameerika indiaanlasest. Kui taanlased nad sealt 19. sajandi lõpus avastasid, elasid nad küttide-korilastena praktiliselt veel kiviajas. Nüüd elavad nad Taani riigi töötuabirahast, viimase sajandi järsud muutused traditsioonilises ühiskonnas on eluolu omajagu pahupidi pööranud. Alkoholism ja teised tüüpilised ääremaaühiskonna hädad on olemas sealgi. Hülgeküttimisega tegeletakse vähemal määral ikka veel, vahel lastakse mõni ära eksinud jääkaru. Püütakse ka polaarrebaseid, põhja pool narvaleid ja teisi vaalu.


Koerarakend on siiani arvestatav liikumisvahend, kuna on odavam kui mootorsaan ja peale selle kergem, mis võimaldab liikuda ka üle õhema jääga lahesoppide. Küttimisretked mootorsaanidega on seadusega piiratud, et võrdsustada konkurentsi jahimeeste vahel. Seega on külas iga teise maja juures kari koeri, kes on pidevalt näljased ja enamjaolt häälekad.


Ida-Gröönimaa koerad näevad välja nagu midagi laika ja hundi vahepealset, nende omanike sõnul on tegemist puhta tõuga, keda on aretatud juba sajandeid.


Koerarakendiga käisime sõitmas ka meie, üle jäätunud lahtede kuni lähima liustikuni. Külma oli, nagu teistelgi päevadel, paarikümne miinuskraadi ringis ning pärast kolmetunnist saanil istumist läks tükk aega, et varbad ja muud liikuvad kehaosad jälle soojaks saada.


Ühte kelku, kuhu mahtus umbes kolm inimest, vedas kümmekond koera. Neist kaks, s uurema d ja võimukama olemisega, olid juhtloomadeks – nemad olla ka ainsad, kellele nimed pannakse.


Rakendijuht suunas koeri peamiselt hüüetega, kasutades piitsa ainult selleks, et kiskuma kippuvaid loomi korrale kutsuda. Koerad olid seekord pisut väsinud, kuna olid hiljuti naasnud üheksapäevaselt jahiretkelt põhjapoolsetel lahtedel.


Viimane trummitantsija


Kulusukis olles käisime külas Anna Thastum Kuitsel, kes koos oma venna Anda Kuitsega on Gröönimaa viimaseid trummitantsijaid. Tegemist on hääbuva traditsiooniga, mille juured on vanas šamanismikultuuris. Koos ristimisega 19. sajandi lõpus keelasid taani misjonärid ära ka igasuguse šamanistliku tegevuse. Trummitants, mida ajalooliselt oli kasutatud mitmesuguste riituste juures, säilitas ainult jutuvestmise funktsiooni – tantsu juurde käib tavaliselt ka laul.


Nüüdseks on seegi peaaegu kadunud, ent Anna on endale ülesandeks võtnud külalastele iidse traditsiooni õpetamise. Koos oma õpilastega on ta esinemas käinud üle maailma. Lisaks sellele tegeleb äärmiselt vitaalne vanadaam seltside juhtimisega, laulab kirikukooris, matkab mööda mägesid ja teeb käsitööd. Pärast laevaõnnetuse üleelamist ta enda sõnul enam sopranit laulda ei kannata, seega laulab alti (“aga eks ta see suitsetamine ka ole,” lisab ta – ja läheb õue suitsupausile).


Virmalised


Juba esimesel öösel nägime virmalisi, mis suurte roheliste lainetena vaikuses üle taeva loksusid. Samal ööl olime tunnistajateks ka täielikule kuuvarjutusele ja nägime, kuidas kuu suri varjusurma ja muutus siis tumepunaseks hõõguvaks kettaks tähistaevas. Kuna lähedal polnud ühtegi linna, mille kuma võiks ööd valgustada, oli taevas selge ja kõik seal toimuv hästi näha.


Virmalisi nägime edaspidi igal öösel, välja arvatud paar korda, kui pilved ees olid. Viimasel ööl enne meie äratulekut olid nad eriti uhked – lisaks tavalisele rohelisele sinakad, kollased, lillad ja roosad tulelained, mis ebamaise kiirusega üle taevavõlvi rullusid, omavahel segunesid ja aina uuesti leegitsema lõid. Õieti on virmaliste mängu üldse raske kirjeldada – alati jääb tunne, et päris kõik ei mahtunud ikkagi sõnade sisse. Samuti on fotodega, sest nad jäädvustavad vaid ühe hetke.


Mida Gröönimaale kaasa võtta


Gröönimaa asub arktilises kliimavöötmes. Veebruaris oli seal igatahes külm. Kui on tuuletu ilm, siis -20 °C ei tundugi nii külm, aga kui on tuult, siis on ka lumetorm. Soojad ja tuulekindlad riided on seega vajalikud. Suusamask pole üldse paha mõte. Päikseprillid tuleb kindlasti kaasa võtta, sest päike on tänu lume peegeldusele seal eriti ere.


Gröönimaal kehtib Taani kroon, mida tasub juba enne minekut vahetada, sest kohapeal, vähemalt väikestes kohtades nagu Kulusuk, seda enam ei tehta. Samas on võimalik poes kaardiga makstes väiksem summa sularahas välja võtta (näiteks ostad paki nätsu ja küsid lisaks kaardi pealt 200 DK). Kulusukis on väike külapood, kus müüakse toiduaineid, riideid, jahipüsse (teisel pool mänguasjaletti) ja üheksakümnendate aastate hittplaate. Toidul, nii piimatoodetel kui kokakoolal, on mõnikord realiseerimistähtaeg ammu möödas, seda tasub ostmisel silmas pidada. Need, kes loodavad poest hülgekintsu või vaalafileed leida, peavad pettuma (neid tasub küsida kohalikelt). J& amp; auml;äkaruliha söömisega tuleb olla ettevaatlik, kuna see võib olla ussitanud. Ussidest lahti saamiseks keedetakse liha tavaliselt tundide viisi, mis muidugi maitset just paremaks ei tee.


Kui on huvi suveniire kaasa osta, siis tupilak’id on midagi väga “gröönipärast”. Tegemist on šamanistlikust kultuurist pärit väikeste luust või sarvest kujukestega, mis algul kujutasid samanimelisi kurje vaime ning mida kasutati mitmesugustel eesmärkidel, näiteks vaenlase kajaki uputamiseks või muidu kurja välja kutsumiseks. Nüüd nikerdavad neid külamehed õlleraha eest, kusjuures osa on selles kunstis päris osavad (eriti näiteks kirikuõpetaja Kiljan ja hülgekütt Ari). Otse käsitöölistelt ostes on nad muidugi odavamad kui suveniiripoes ja kauplemine käib asja juurde. Tänapäeva tupilak’id on üldiselt ohutud, nagu kinnitavad ka nende müüjad.


Kaugel ja ära


Gröönimaa pakub unustamatut kogemust neile, kes otsivad midagi teistsugust võrreldes tavalisemate turismisihtkohtadega. Sealt ei leia küll püramiide, valgeid randu ega kauneid katedraale – see-eest aga lõpmatuseni ulatuvaid jäävälju, karmi mägismaastiku, püssi ja odaga hülgeid taga ajavaid jahimehi ning läbi Arktika avaruste tormavaid koerarakendeid.


Gröönimaa asub ühe maailma äärel – või ehk hoopis ühe teise alguses, mis alles ­ootab leidmist ja avastamist.