02.05.2008, 00:00
Ühe maailma äärel
Gröönimaalt leiab nii rohelisi virmalisi kui musta maagiat, teab Andres Karjus veebruarikuise reisi järel.
Õhust pole Kulusuki lennujaama õieti nähagi, sest
maandumisrajaks on lühike, mitme meetri sügavusse lumme kraabitud
kraav, mis on täpselt nii pikk ja lai, et paarikümnekohaline lennuk
sinna vaevalt maanduda jõuab. Selle kõrval on tilluke
lennukontrollimajake. Ümberringi laiuvad lumelagendikud ja kõrguvad
teravatipulised mäed. Tere tulemast Gröönimaale.
Maandudes lumme
Kulusuk on saareke
Kagu-Grööni rannavetes. Talvel saab mootorsaani või
koerakelguga mandrile ka üle jäätunud lahe. Air Icelandi
iganädalased lennud on Ammassaliku maakonna ja talvel terve
Ida-Gröönimaa ainus ühenduspunkt Euroopaga. Lend üle
maalilise jäämägesid kiigutava ookeani Reykjavíkist
Kulusuki kestab umbes kaks tundi, kuid tuleb arvestada, et nii mõnigi
kord võidakse lend tormide või kinni sadanud maandumisraja
tõttu ära jätta.
Lennujaamast külasse
on umbes kolmveerand tundi jalutamist. Meie pagas viidi õnneks ära
mootorsaaniga. Olles vantsinud üle lumiste väljade ja tõusnud
selle ääres kerkivatele mägedele, avanes vaade Kulusuki
külale, poolenisti lumme mattunud erksavärviliste tillukeste majade
kogumile külmunud lahe kaldal. Koerarakend kihutas taamal mööda
jäävälja kodu poole. Punane helikopter lendas lennujaama poolt
üle küla.
Poolel teel lennujaamast on ka Kulusuki
hotell, mis on (kui ette teatada) avatud ka talvel. Meie grupp, mille moodustas
neliteist üliõpilast eri maadelt, majutati külas, pisikeses
punases majas, mis kuulus reisi korraldanud islandlasele Jóhann
Brandssonile. Ise on ta kordamööda Islandil ja Gröönimaal
elanud juba kümme aastat.
Inimesed ja koerad
Kulusukis elab 300 inimest ja umbes niipalju on neid seal
olnud juba oma pooltuhat aastat.
Välja näevad nad
esmapilgul nagu külmast võetud väikesed mongolid –
Gröönimaa inuitid (innuit tähendab kohalikus keeles lihtsalt
inimest) pärinevad Põhja-Ameerika indiaanlasest. Kui taanlased nad
sealt 19. sajandi lõpus avastasid, elasid nad küttide-korilastena
praktiliselt veel kiviajas. Nüüd elavad nad Taani riigi
töötuabirahast, viimase sajandi järsud muutused
traditsioonilises ühiskonnas on eluolu omajagu pahupidi
pööranud. Alkoholism ja teised tüüpilised
ääremaaühiskonna hädad on olemas sealgi.
Hülgeküttimisega tegeletakse vähemal määral ikka veel,
vahel lastakse mõni ära eksinud jääkaru.
Püütakse ka polaarrebaseid, põhja pool narvaleid ja teisi
vaalu.
Koerarakend on siiani arvestatav liikumisvahend, kuna
on odavam kui mootorsaan ja peale selle kergem, mis võimaldab liikuda ka
üle õhema jääga lahesoppide. Küttimisretked
mootorsaanidega on seadusega piiratud, et võrdsustada konkurentsi
jahimeeste vahel. Seega on külas iga teise maja juures kari koeri, kes on
pidevalt näljased ja enamjaolt häälekad.
Ida-Gröönimaa koerad näevad välja nagu midagi laika ja
hundi vahepealset, nende omanike sõnul on tegemist puhta tõuga,
keda on aretatud juba sajandeid.
Koerarakendiga käisime
sõitmas ka meie, üle jäätunud lahtede kuni lähima
liustikuni. Külma oli, nagu teistelgi päevadel, paarikümne
miinuskraadi ringis ning pärast kolmetunnist saanil istumist läks
tükk aega, et varbad ja muud liikuvad kehaosad jälle soojaks
saada.
Ühte kelku, kuhu mahtus umbes kolm inimest, vedas
kümmekond koera. Neist kaks, s
uurema
d ja võimukama olemisega, olid juhtloomadeks – nemad olla ka
ainsad, kellele nimed pannakse.
Rakendijuht suunas koeri peamiselt
hüüetega, kasutades piitsa ainult selleks, et kiskuma kippuvaid loomi
korrale kutsuda. Koerad olid seekord pisut väsinud, kuna olid hiljuti
naasnud üheksapäevaselt jahiretkelt põhjapoolsetel lahtedel.
Viimane trummitantsija
Kulusukis olles
käisime külas Anna Thastum Kuitsel, kes koos oma venna Anda Kuitsega
on Gröönimaa viimaseid trummitantsijaid. Tegemist on
hääbuva traditsiooniga, mille juured on vanas
šamanismikultuuris. Koos ristimisega 19. sajandi lõpus keelasid
taani misjonärid ära ka igasuguse šamanistliku tegevuse.
Trummitants, mida ajalooliselt oli kasutatud mitmesuguste riituste juures,
säilitas ainult jutuvestmise funktsiooni – tantsu juurde käib
tavaliselt ka laul.
Nüüdseks on seegi peaaegu kadunud,
ent Anna on endale ülesandeks võtnud külalastele iidse
traditsiooni õpetamise. Koos oma õpilastega on ta esinemas
käinud üle maailma. Lisaks sellele tegeleb äärmiselt
vitaalne vanadaam seltside juhtimisega, laulab kirikukooris, matkab
mööda mägesid ja teeb käsitööd. Pärast
laevaõnnetuse üleelamist ta enda sõnul enam sopranit laulda
ei kannata, seega laulab alti (“aga eks ta see suitsetamine ka
ole,” lisab ta – ja läheb õue suitsupausile).
Virmalised
Juba esimesel öösel
nägime virmalisi, mis suurte roheliste lainetena vaikuses üle taeva
loksusid. Samal ööl olime tunnistajateks ka täielikule
kuuvarjutusele ja nägime, kuidas kuu suri varjusurma ja muutus siis
tumepunaseks hõõguvaks kettaks tähistaevas. Kuna
lähedal polnud ühtegi linna, mille kuma võiks ööd
valgustada, oli taevas selge ja kõik seal toimuv hästi
näha.
Virmalisi nägime edaspidi igal öösel,
välja arvatud paar korda, kui pilved ees olid. Viimasel ööl enne
meie äratulekut olid nad eriti uhked – lisaks tavalisele rohelisele
sinakad, kollased, lillad ja roosad tulelained, mis ebamaise kiirusega üle
taevavõlvi rullusid, omavahel segunesid ja aina uuesti leegitsema
lõid. Õieti on virmaliste mängu üldse raske kirjeldada
– alati jääb tunne, et päris kõik ei mahtunud
ikkagi sõnade sisse. Samuti on fotodega, sest nad jäädvustavad
vaid ühe hetke.
Mida Gröönimaale kaasa
võtta
Gröönimaa asub arktilises
kliimavöötmes. Veebruaris oli seal igatahes külm. Kui on tuuletu
ilm, siis -20 °C ei tundugi nii külm, aga kui on tuult, siis on ka
lumetorm. Soojad ja tuulekindlad riided on seega vajalikud. Suusamask pole
üldse paha mõte. Päikseprillid tuleb kindlasti kaasa
võtta, sest päike on tänu lume peegeldusele seal eriti ere.
Gröönimaal kehtib Taani kroon, mida tasub juba enne
minekut vahetada, sest kohapeal, vähemalt väikestes kohtades nagu
Kulusuk, seda enam ei tehta. Samas on võimalik poes kaardiga makstes
väiksem summa sularahas välja võtta (näiteks ostad paki
nätsu ja küsid lisaks kaardi pealt 200 DK). Kulusukis on väike
külapood, kus müüakse toiduaineid, riideid, jahipüsse
(teisel pool mänguasjaletti) ja üheksakümnendate aastate
hittplaate. Toidul, nii piimatoodetel kui kokakoolal, on mõnikord
realiseerimistähtaeg ammu möödas, seda tasub ostmisel silmas
pidada. Need, kes loodavad poest hülgekintsu või vaalafileed leida,
peavad pettuma (neid tasub küsida kohalikelt). J&
amp;
auml;äkaruliha söömisega tuleb olla ettevaatlik, kuna see
võib olla ussitanud. Ussidest lahti saamiseks keedetakse liha tavaliselt
tundide viisi, mis muidugi maitset just paremaks ei tee.
Kui
on huvi suveniire kaasa osta, siis tupilak’id on midagi väga
“gröönipärast”. Tegemist on šamanistlikust
kultuurist pärit väikeste luust või sarvest kujukestega, mis
algul kujutasid samanimelisi kurje vaime ning mida kasutati mitmesugustel
eesmärkidel, näiteks vaenlase kajaki uputamiseks või muidu
kurja välja kutsumiseks. Nüüd nikerdavad neid külamehed
õlleraha eest, kusjuures osa on selles kunstis päris osavad (eriti
näiteks kirikuõpetaja Kiljan ja hülgekütt Ari). Otse
käsitöölistelt ostes on nad muidugi odavamad kui suveniiripoes
ja kauplemine käib asja juurde. Tänapäeva tupilak’id on
üldiselt ohutud, nagu kinnitavad ka nende müüjad.
Kaugel ja ära
Gröönimaa pakub
unustamatut kogemust neile, kes otsivad midagi teistsugust võrreldes
tavalisemate turismisihtkohtadega. Sealt ei leia küll püramiide,
valgeid randu ega kauneid katedraale – see-eest aga lõpmatuseni
ulatuvaid jäävälju, karmi mägismaastiku, püssi ja
odaga hülgeid taga ajavaid jahimehi ning läbi Arktika avaruste
tormavaid koerarakendeid.
Gröönimaa asub ühe maailma
äärel – või ehk hoopis ühe teise alguses, mis alles
ootab leidmist ja avastamist.