Peategelane (Risto Kübar) on laval ja nii-öelda rokib. Aga rokib kõrvaklappidega, sest korra ja rahu keskkonnas pole viisakas lärmi teha. Tema liigutused on ka sellised, nagu hoiaks keegi teda kinni. Peategelane justkui üritaks ennast kuidagi lahti raputada. Seda tantsu tantsib ta veel hiljemgi. Ema kõrval loomulikult imeb tolmu. Puhas contra.

Stseeni lõpus nõuab peategelane emalt, et too talle mingit lastelaulu laulaks. Loomulikult ema seda ei tee – kes siis täismehele lastelaulu hakkab laulma. Siit saab alguse teine eelmisega seotud teema. Peategelase eskapism. Peategelane üritab endast miskit ehedat välja pigistada. Ta ilmselt usub originaalsusesse. Miks ta muidu nii hirmsasti vihastab, kui ta ema ühe tema kirjutatud laulu kohta mainib, et ta on selliseid raadiost palju kuulnud. See on juba eos tema jaoks vastik. Ta nagu ei aktsepteeriks endas teisi ja ühiskonda. Ta arvab, et kusagil ta sees peaks olema midagi täiesti oma. Kõva ego suudab ikka oma peremeesorganisme endaga samastuma panna. Sellepärast ka selline “mina olen üksik lill maailma sitamere keskel” elutunnetus, mis oi-oi kui palju kannatusi tekitab.

Ta ei suutnud olla keegi, sest keegi olemine on juba iseenesest valetamine. Aga seda ootas talt ema (“ole keegi, jäta endast mingi märk”), seda ootas talt mänedžer (“kui ei ole midagi öelda, siis mõtle välja”), seda ootas talt isegi ta oma pruut (Inga Salurand), kes talt selgeid seisukohti ja kindlaid tulevikuvorme soovis. No mis selgeid seisukohti saab üdini ausal inimesel olla!? See peategelane siin aga oli nii üdini valetundlik, et ta ei tahtnud tihti isegi sõnu välja öelda, kuna need oleks selles situatsioonis ebaehedad tundunud. Ma pean siin silmas näiteks stseeni, kus ta üritab tüdruku küsmusele “Kas sa armastad mind?” vastata vääneldes ja igasugu trikke tehes. See trikitamine tundus siiras. See, mida ta tahtis vastata, oleks konkreetses situatsioonis konkreetse sõna puhul valetamiseks muutunud.

Selle mõttekäigu kaudu jõudsin mina ka otsapidi etenduse pealkirjani “Untitled”. Nimetu – nimetamatu – tühi – puhas. Inimese võitlus nimetamatu nimel nimetamise vastu. Sest nimetamine on juba vägivald ja moonutus. Samasugune nagu järgmise stseeni seksuaalakt mänedžeri (Jaak Prints) ja naise (Eva Klemets, pildil) vahel kes lihtsalt lõdvalt lamas ja laskis mänedžeril oma kehaga eri asendeid võtta, kes tegi seda iga asendit justkui välja arvutades ja mõõtes. Naine kadus ära ja jäi vaid vorm.

See on aga ainult ühtpidi vaadates nii. Teist poolust selles lavastuses esindavad politseinikud (Rasmus Kaljujärv, Andres Mähar), kes väga hästi toovad esile tõsiasja, et süsteem (või kord või nimetamine) kaitseb sind, ja kaitseb eelkõige sinu enda eest. Sest sa võid muidu enda käes lolliks minna. Inimesed üldiselt ei ole ju vabaks loodud. Kõigile meeldib vabaduse nimel võidelda, aga vabad olla üldiselt kardetakse. Aeg-ajalt on tore piknikukorvi õhku lasta, et välja elada korra poolt tekitatud painet, aga tõenäoliselt minnakse siis varsti jälle muru niitma.

Mul on tunne, et see on kunstnikuhingega inimeste seas üsna levinud probleem, et ei juleta kapist välja tulla ja endas ühiskonda aktsepteerida. Sulgutakse mingisse idealismi. Ja mida rohkem sa ümbritseva vastu võitled, seda võimsamaks see vaenlane läheb.

Peategelane valab lõpuks, kui tal nii-ütelda katus ära sõidab, kogu oma saladuse – mis iganes see võis olla, aga igal juhul oli see ilus – maailmale näha, ja tulemus on see, et ema lükkab selle kõik põrandaharjaga kokku. Peategelane peseb veel põranda ka puhtaks, et sellest midagi alles ei jääks. Nagu ema ütleb, et parem ilus konkreetne lõpp kui lõputu vindumine. Toimub täielik puhastumine oma unistustest.

Ega sellise ehedusiha vastu muud ei aitagi kui surm. Surm on vähemalt enamiku inimeste jaoks ikkagi miskit reaalset ja puudutavat.