Näituse nähtamatuteks vaimseteks “patroonideks” on kaks rahvusvaheliselt kõrge koteeringuga ehtekunstnikku ja õpetajat – Eesti poolt Kadri Mälk ning Itaalia poolt saksa kunstnik Manfred Bischoff, kes korraldas hiljuti Kunstiakadeemias õpikodasid.

*

Kadri Mälgu liin meie ehtekunstis pole seotud kindla esteetikaga, vaid pigem esoteerika, lõputu tundlikkuse ja hoolimisega. Seda liini järgivad ka paljud noored kunstnikud, keda koolitatakse juba “maast madalast” olema võimelised esinema rahvusvahelisel areenil preemiaid väärival tasemel. “Hämarus” on siiski suhteliselt vaoshoitud näitus – on valdavalt prossid, sõrmused, kaelakeed; eesmärgiks pole inimkeha ebatraditsioonilisemate osade (silmalaud, selg, huuled) kaunistamine. Vaid Merle Kasonen püüab kaunistada inimese laupa ja Jaanus Samma hoopis fotot, tikkides litrikesi kohta, kus fotol peab pärlendama basseinivesi. Vähe on ka ehmatavaid materjale ja kujundeid, mida mäletame varasematelt suurnäitustelt (näiteks süstal või punaste pärlite kogum aimamas järele veeniverd jms). Peale on tulemas uus, leebem lend tudengeid, keda tutvustatakse meile fotode vahendusel kui uinuvaid, une ja ärkveloleku piiril kõndivaid.

Pealkiri “Hämarus” paistab olevat tinglik ühisnimetaja suhteliselt sõltumatutele töödele. Siiski haakub sellega Julia Maria Pihlak, kelle sõrmuses jm vilgub elektriga töötav tuluke. Aimatav on inspiratsioon viimasest elektroonilise kunsti suursündmusest ISEA, mille korraldaja Mare Tralla pani suurt rõhku nähtusele nagu “wearables”, st. elektroonikast läbipõimunud igapäevamood. Hästi vaimukas tundub Andrea Winkleri pross, mis meenutab pigem imelikku riidenutsakat, kust tungib välja kullakarraline “hein”.

Üsna mitmed lahendused põhinevad justkui abstraktsel kunstil – ehe ei püüa luua seoseid äratuntavate esemete või märkidega ega isegi mitte inimkehaga, vaid elab skulptuuri põhimõttel autonoomset elu. Vaataja peab minema “nina vastu lina” ja imetlema kunstniku materjalitöötlust ja -peenust. Näiteks Birgit Marjundi, Marie Bonfilsi, Rudolf Kocéa, Anne Reinbergi, Damnjan Popovaci, Noriko Hanawa, Marita Lindi tööde puhul. Bruno Lillemetsa objektid ongi juba täiesti lahus ehtekunsti ehtimis-funktsioonist ning esitavad miniatuurseid skulptuure. Kuna näitusel on esinduslik kataloog, on noored kunstnikud ja nende käekirjad dokumenteeritud.

*

Samaaegselt astub Linnagaleriis üles ehtekunstnike rühmitus F.F.F.F., kes viljeleb kontseptualismi taotlusega sotsiaalset kunsti, kus ehetega pole enam erilist seost. Suuremat kontrasti “Hämaruse” sisemise programmiga oleks raske välja mõelda. Eelistan neist kahest “Hämarust” – F-id on küll selgeks saanud kaasaegse kunsti tegemise nipid, kuid kahjuks Eesti-irooniaga üle pingutanud. F-ide näitust vaadates tekib küsimus, kas eestlased on suutelised omaenda maast ja kultuurist ka ilma alaväärsustundeta rääkima?