Kui mõtlen Uku ja minu 20. aastasele tööandja-mentori-toetaja-sõbra suhtele siis meenub ta alati, kui omamoodi kummaline, kuid lähedane esto-funk trubaduur kusagilt kaugest fantaasiatulevikust.

Kui me esmakordselt Love raadios kohtusime, tundus Uku teiselt planeedilt saabunud astronaudina, sest tema tagasihoidlik välimus ja muusikaliselt pulseeriv sisu ei sobinud pealtnäha üldse kokku. Eriti 90ndate Eesti kontekstis. Uku meenutas pisut teada-tuntud Sun Rad, selle erinevusega, et tema ei unistanud mitte kosmosest, vaid kaugest tuleviku-funk-Eestist nagu ka tema ühe ehk parima loo nimigi viitab.

Tulevikuga sidus Ukut tema väheteatud, kuid pahatihti ehk ka tupikteele tõuganud tehnoloogiahuvi ja katsetajavaim, olgu selleks siis tollal ulmelistena tundunud panustamine digitaalsesse muusikatehnikasse, tundide viisi jootekolbiga nokitsemine mõne analoogsüntesaatori ja kodustuudio lõpetamata juhtmerägastikuga või tihti rappa jooksnud eksperimendid viinamarjakasvatamisest raadiolainete põhise internetini. Ukut huvitas alati uus, tehnoloogiline, väljakutseid esitav, aga samas kättesaamatu - sageli tundus, et teda tõukas tagant Ameerika lääneranniku tabamatu entrepreneurial spirit, mille ta sai kingituseks Santa Monicast, kus ta oma parimad noorusaastad elas.

Selle kõige juures jäi Uku aga peamiselt trubaduuriks - romantiliseks kunstnikuhingeks nii muusikas kui oma maalihobis. Andekas, lüüriline, kuid alati… tagaplaanil. Teadlikult. Tahtsin aastate jooksul Ukult ikka ja jälle küsida, et miks sa ei julge suuremalt, kaugemale, kõrgemale, kuid kahjuks jäi meil see vestlus lõpuni pidamata.

Muusikat lõi Uku just nende kahe pooluse, detailidesse süveneva katsetaja ja romantilise funk-trubaduuri sulamina. Päris tihti võis peale mõnd öist Umblu sessiooni (projekt, mida Sten Saluveer koos Ukuga pidas – toim.) stuudiosse tagasi naastes avastada, et Uku oli pedantliku täpsusega minu ja Rauli (Raul Saaremetsa – toim.) faili lahti võtnud ja klaverisoolo või bassikäigu puhtaks nokkinud, sest lohakusi ta muusikas ei sallinud, kõlagu tema funk nii logisevana kui tahes. Ju siis oli tal see loks ette nähtud.

Teisalt, võis ta hetkega ennast ümber lülitada lääneranniku soulirežiimi, et paberile manada pehmeid laulusõnu või mikrofoni tulistada georgeclintonlikke riffe. Kord 90ndate lõpus pidime kirjutama kahekesi õnneks ajaloo hämarustesse vajunud üheööbändile tellimusena mõned lood. Selleks olime minu vanemate Viimsi maja külalistetuppa tassinud pool tema kodustuudiot, mille tehnika vahele end tulevased staarikandidaadid pressisid.

Aeg sundis peale, sõnu aga ei kusagilt, kuna artistilootustest polnud keegi teab mis tekstikirjutaja. Keset tekkivat segadust teatas Uku järsku - lähen autosse! - naastes sealt poole tunni pärast paberi, pliiatsi ja riimistatud mahedate laulusõnadega. Uues kuues ja uue biidiga jõudsid need read ühele tema üle maailma kiidetud albumile, hinnatud plaadifirma PPU alt.

Viimane kord rääkisime Ukuga pikemalt mõned aastad tagasi, kui mõtlesime Mustade Nootidega anda välja veel mõned avastamata lood tema tohutust loomingulisest varasalvest. Uku sõrmed ei kuulanud tollal enam sõna, kuid sellegipoolest oli ta naerutujuline ja vastas arvuti abil raskustest hoolimata. Nagu ühele tehnoloogilisele funk trubaduurile kohane.

Head teed kosmosemuusika galaktikatesse, kallis sõber!