Ülar Maapalu: Tühistame 100 seadust
Üks Eesti minister kirjutab 2017. aastal tõsimeeli valmis eelnõu ja saadab selle teistele ministritele kooskõlastamiseks: kui inimene pole teatud perekondlikus asjas kohtuotsust täitnud, siis talt tuleb dokumendid ära võtta.
Riigiametnikud avastavad, et kui üks lapsevanem paneb oma lapse terveks päevaks ajalehtedega poetrepile, kuniks laps lõõtsakile vajub, siis tuleb keelata ära ajalehtede müümine ka kõikidel teistel lastel. Mitte kutsuda korrale seda üksikut lapsevanemat.
Rahandusminister tegeleb ööd ja päevad suhkrumaksu kehtestamisega, mille kogutulu on aastas 15 miljonit eurot miinus riigi ja erasektori administratiivkulud. Selle asemel, et rahvusvahelises konkurentsis riigile paremat kohta välja mängida.
Keegi tahab saada õigust ja seadust selle kohta, mida koolimajas tohib süüa ja mida mitte. Aga miks ainult koolimajas?
Kui keegi tahab avada kohvikut, siis on reeglite ja kohustuslike investeeringute hulk nii suur, et
söögitegemiseks enam armastust ei jätku. Ja nii edasi ja nii edasi.
Kui anda inimesele valik, kas otsustada ise oma elukorralduse üle või paluda teistel otsustada, siis terve mõistusega inimene eelistab otsustada ise. Millegipärast kipume me seda unustama.
Maailma ajalugu peaks piisavalt hästi tõestama, et rikkus ja heaolu on võrdelises seoses vabadustega. Inimesed, aga nendega koos ka rikkus ja heaolu koonduvad ikka sinna, kus lubatakse ise olla ja otsustada.
Kuna maailm on vaba ja väga kiires muutumises, siis pole enam nii tähtis, kuidas see mingite paratamatult ebatäpsete aastataguste mõõtmiste tulemusel kuskil aruandes kirjas on, vaid see, millises suunas toimub areng. Ja seda arengut tunnetavad inimesed ministrite sõnavõttude kaudu.
Tõenäoliselt ei jää me lapsed piiratumaks, kuid ega jää ka kõhnemaks, kui koolis ei müüda pirukaid või baguette’e või tšeburekke, aga kõigile jääb meelde see, et kool oli mingi mõttetute piirangute koht, kus ei lubatud süüa paljusid maitsvaid asju. Ja me keegi ei küsi, kas koolitoitu võib teha kõige halvema kvaliteediga toorainest.
Pungiajastul oli üks popp loosung: „Peatage maailm, ma tahan maha minna.“ Tänapäeval ei viitsi keegi enam punk olla – inimesed on vabad. Nad hääletavad jalgadega ja astuvad teise riiki – sinna, kus nad ei jää ette neile, kes tahavad kõike teiste eest otsustada.
Eesti Vabariik 100 puhul võiks justiitsminister teha algatuse: tühistame 100 seadust. Inimeste vabaduse aste suureneks kohe märgatavalt. Ainuüksi selle tunde pärast, et see on riik, kus inimeste vabadus on kõrgeim prioriteet. Uskuge, tänapäeval saavad inimesed väga hästi ise otsustatud, mida nende lapsed söövad, millal ja millist tööd nad võivad teha ning millisesse kohvikusse inimesed võõras linnas lähevad.
Ülar Maapalu on ettevõtja.
