Kuraatorid Annely Köster ja Tamara Luuk.

Tallinna Kunsti­hoones, Kunstihoone galeriis ja Tallinna Linnagaleriis 3. detsembrini 2017.

Lisaks on Eksperimenta! 2017 näitused avatud EKA galeriis, Fotomuuseumis ja SOKOS hotelI Tallinna konverentsikeskuses.

Kolmandat korda toimuva Eksperimenta! üldteema on „Kunst ja majandus“.

Kõigile noortele meeldib rulatamine ja grafiti. Vähemalt nii näivad arvavat teismelistele suunatud ürituste, tegevuste, toodete ja teenuste turundajad. Kui avalik võim tahab midagi noortele mõeldes teha, siis on see rulapark. Kui reklaamitakse noorte üritust, tehakse seda kindlasti grafitiga. Nüüd on Tallinna Kunstihoones, Kunstihoone galeriis ja Tallinna Linnagaleriis üleval rahvusvahelise koolinoorte kaasaegse kunsti ­triennaali Eksperimenta! peanäitus „Lõhates majandust“, kust ei leia ühtegi rula ega ole ka Kunstihoonet grafitiga üle lastud. See näitab hästi, et isegi teismelised ei sobitu tegelikult tuimalt ühte kasti, nende mõtted ja huvid on väga erinevad.

Siiski võib teha Eksperimental mõningaid üldistusi sarnaste teemaarenduste ja tehnikate alusel. On huvitav, et päris mitmed teosed astuvad ühte sammu rahvusvaheliste nüüdiskunsti trendidega. Näiteks leiab õige mitu tööd, kus on kasutatud traditsioonilisi käsitöötehnikaid (suur trend tänavusel Veneetsia biennaalil), on ka ühiskonnas laiemalt õhus olevat looduskaitse temaatikat. Saksa kunstniku Mona Bernhardi teos „Aktsiaturu oraakel“ näiteks on puur, kuhu saab sisse minna ning puuri peale laotatud suurele kardinale kunstniku eeskujul väljamõeldud börsiuudiseid tikkida. Nii joonistub välja vaimukas vastandus aktsiate tõusude ja languste, mille eest vastutavad tavaliselt tõsist asja ajavad ülikondades mehed kuskil Wall Streetil, ja auguga kampsunit kandva kunstniku vahel, kes vanaema kardina peale suvalisi jooni tikkides börsiuudiseid ennustab. Teisalt kujunevad ka aktsiahindade tõusud ja langused tihti umbes sama ootamatult ja ennustustele allumatult.

Samas on Eksperimenta! teema „Kunst ja majandus“ raames palju ka üsna suvalist kapitalismikriitikat. Näiteks selle kohta, et olenevalt brändist muutub riiete hind – noh, eks ta nii ole jah. Samuti tundub, et noortele kunstnikele näib, et sellise teemavalikuga oodatakse kunsti kui romantilise eneseväljenduse ja majanduse kui kapitalistliku rahaahnuse vastandamist (eks mingis mõttes tegi seda ka ülalmainitud Bernhardi taies). Üsna vähe on teoseid, mis asetaks kunsti enda neoliberaalse majandussüsteemi hammasrattaks, mis ei ole tegelikult sugugi „puhtam“ kui muu äri. Ilmselt nii kunsti­koolis käies kui ka niisama hobina kunsti tehes tundubki kunst vahva eneseväljendusena, millega saab korraks muust elust välja astuda.

KANADE KÄTTEMAKS: Karl Oskar Palo, Daglas Aitseni, Rasmus Saare ja Erik Johann Veibergi „Väikelaste masstoodang“ kujutab düstoopiat, kus kanad on üle võtnud inimeste maailma ja tarbivad beebisid nagu meie kanu. Foto: Karel Koplimets

Sloveenia kunstnik Mila Peršin näiteks on teinud koos sõbrannadega teose, kus on välja pandud kunstniku lapsepõlvest pärit koduvideo, kus ta jäljendab tolmuimeja reklaami. See on väga tabav leid, kuna tõesti iseloomustab hästi meie moodsaid mänge, kus ei tehta järele mitte ainult muinasjutte või seriaale, vaid ka jaburaid telereklaame. Mäletan isegi, et 1990ndatel sai sugulastega vanaema juures etendatud põrandaharja reklaami. Tolmuimeja reklaami videot täiendavad näitusel kolm fotot, kus 1999. aastal sündinud kunstnik koos sõbrannadega on juba vanemad ja tõsiste nägudega, „teadlikud süsteemist, milles elavad“. Ilmselt on neile öeldud, et tuleb võtta kriitiline seisukoht kunagise tolmuimeja reklaami mängimise osas.

Läti kunstnik Stefans Pavlovskis on bränditeemale lähenenud samuti isiklike tõlgenduste teel, tema teoses jutustavad eri inimesed brändidega seotud lugusid. Näiteks rääkis keegi loo kassist, kellel oli nina peal kolm triipu, mistõttu kutsuti teda Adidaseks. Keegi taimaalane on aga siiralt tunnistanud: „Ma armastan Nike’i nii väga“. Armas oli ka veidi nukraid, justkui kella otsa üles poodud kaabudes mehikesi kujutav meisterdus. Lätlaste Katrina Lavrinovica, Aiga ­Andra Drucka, Unda Rušmane töö „Aeg ei ole raha“ sõnum on nimelt, et „ärimehed tunduvad olevat kõige hõivatumad inimesed meie seas, kuid sageli selgub, et nad on üksildased või koguni kurvameelsed“. Vaesed väikesed ärimehed. Vaimukas oli leeduka Vytautė Petkevičiūtė „Ülemaalitud president“. Lõuendil olev maal kujutas algselt Leedu presidenti Dalia Grybauskaitet Barbie-nukuna, kuid noor kunstnik oli selle kokkuhoiu mõttes katnud kõige kaduva sümboli mandalaga. Kogu näituse peale on vaid üks veganteos, kus neli eesti poissi kujutavad düstoopiat, kus kanad on üle võtnud inimeste maailma ja tarbivad inimbeebisid, nagu meie tarbime kanu.

Nii nagu mõnikord professionaalsete kunstnikegi puhul, juhtub ka kunstiõpilaste puhul seda, et mõni teos näeb küll välja nagu kaasaegne kunst, kuid kui lugeda tutvustavat teksti ja silmitseda seda veidi lähemalt, siis on sisu kas väga lihtsakoeline või hoopis puudub. Teisalt on näitusel jälle teoseid, mis on väga vaimuka sisuga, kuid teostus jätab soovida. Õnneks on Eksperimental väga mõnus kataloog kõigi teoste fotode ja lühikeste tekstidega. Soovitan tervikliku pildi jaoks näitusel just koos selle teatmikuga ringi käia.