Ei pea olema meediaprofessor või filosoof mõistmaks, et kaasaegse inimese maailmapilt mahutab (vähemalt) kahte erinevat reaalsust. Esimene on privaatse tegelikkuse sfäär, kuhu kuuluvad: ülemus, koduloomad, sõbrad, naabrinaine, palgapäev, ämm ning televiisoripult. Sellele pisikesele maailmale annab sidususe meie enda tagasihoidlik isik. Viimane on sedavõrd tähtsusetu, et kui paluda meil midagi oma elust rääkida, ei suuda me sealt enamasti just palju mainimisväärset leida.

            See teine tegelikkuse sfäär, tabloid-reaalsus, mis läbi ajalehtede, raadio, televisiooni ja interneti meile igapäevaselt paralleelset elukeskkonda pakub, - on meist küll kaugemal, ent ometi näib kõik oluline, ilus ja kõneväärne just seal juhtuvat (mitte üksnes peegelduvat, vaid justnimelt juhtuvat!). Helistades raadiojaamade eetritelefonile, kirjutades neti-kommentaare või saates ajalehtedele oma murelikke lugejakirju ja (akti)pilte, soovime teadvustamatult sellest maailmast osa saada.

Tegelik eksistents on tänapäeval jagatud eksistents. Informatsioonilisest kvantiteedist meedias saab nii üksikisiku kui organisatsiooni puhul ontoloogiline kvaliteet materiaalses maailmas. Igasugune vilksatus tapeet-reaalsuse pealispinnal kujutab enesest reklaami, mille ainsaks, ent see-eest tänulikuks tarbijaks on pahatihti üksnes "reklaamitav" ise. Siit ka meediaajastu tuntuim vanasõna: "any publicity is good publicity" ("igasugune avalik tähelepanu on hea tähelepanu").

Selles valguses omandab traagilise värvingu tõsiasi, et suurem osa meist ei jõua kunagi päevauudistesse, esikaantest või staarilugudest rääkimata. Tapeet-reaalsuse jaoks kujutame enestest liigseid inimesi, kelle olemasolu ei vääri jäädvustamist ega kajastamist. Nii on iga teise meediajastu väikekodanlase elu mõte "edasi lükatud". Tema jaoks jõuab see loodetavasti koju alles laste (või halvimal juhul lastelaste) meediakünnist ületavates "suurtes tegudes". Lihtsast inimesest kujuneb meedia kaasabil vähemalt loetud päevadeks reaalne agent kui võsu kord olümpiavõitjaks, sarimõrtsukaks, eurolaulikuks, armastatud pornostaariks või presidendiks peaks saama.

Ülemaailmse infokapitali seisukohast elame senikaua võlgu ja teiste arvelt. Tarbime, aga puhast toorainet ise ei tooda. Tapeet-reaalsus vaatab meile otse silma ja küsib nõudlikult: "Kas sina oled oma rindu juba suurendanud? Siis tule ja räägi sellest!" või "Kas sina oled juba osalenud meie telemängus?" Kõigile meile, kes me pole ilusad, targad või leidlikult skandaalsed, jääb kriminalistika paraku ainsaks valdkonnaks, milles uudisekünnist püüda.

Saades meedia vahendusel pidevalt teavet "päevakangelaste" tegemistest ja mõtetest, tekib siinpool "reaalsuse" kulisse toimetaval inimesel paratamatult küsimus: kes ma olen? On mul ehk midagi viga, et minu isik pole konverteeritav tähenduslikuks informatsiooniks tabloid-reaalsuses? Mitte üksnes laiema avalikkuse ja meedia silmis (mis teeb üks välja), vaid kohati ka iseenda ees, tuleb meil endale olemisõigustus alles otsida.

Ent kust alustada? Parim, ent kindlasti mitte lihtsaim viis oleks kasutada peeglina just moodsat massimeediat, kus pannakse tänapäeval paika kõik tegelikud jõuvahekorrad ja hierarhiad. Igaühe jaoks, kes endast midagi kujutada tahab, leiab raskeim ja tähtsaim eneseteostus aset just seal. Paraku eelistab see peegel vaid tuttavaid nägusid.

            Massimeedia on tänapäeval peamiseks enesetunnetuse vahendiks nii üksikisikule kui sotsiaalsetele- ja etnilistele gruppidele. Mida teaksime omaenese kohast maailmas kui me lehti ei loeks või televiisorit ei vaataks? Ilma meediakanalite poolt kultiveeritava "reaalsustundeta" võib igaüks meist märkamatult olemise erinevate kihtide vahel nii enese kui teiste jaoks kaotsi minna. Väljununa tapeet-reaalsuse valgusvihust, saab inimesest sotsiaalne nähtus, mida ametlikus keeles "asotsiaaliks" või "maainimeseks" nimetatakse.

Käesoleval infoajastul täidab massimeedia Kanti poolt aastasadade eest kirjeldatud aru aprioorsete vormide ülesannet: me tunnetame maailma läbi "avaliku sõna" retoorikas kasutatud süntaksi ja kategooriate. Ka meie võimalikud vastulaused asjade olemasolevale korrale on tapeet-reaalsuse mustrisse võimalikkustena juba sisse kirjutatud.

Ent mis saaks, kui peaksime veetma oma edasise elu ilma televisiooni, raadio, interneti ja trükimeediata (jättes siinkohal kõrvale kõik majanduslikud tagasilöögid)? Kas reaalsus kukub kokku või mitte? Kuidas suudavad meediajastu inimesed ilma vahendatud tegelikkuseta tervet mõistust säilitada? Kuidas elame ja millest räägime, kui kogu see simulaakrum on oma poe kinni pannud?

See on olukord, kus oma elu "filmivaatamisele" pühendanud inimkond leiab ühel hetkel, et kinosaalis põlevad tuled ning film on läbi saanud. Tuleb vist hakata saalist välja jalutama. Ent kuspool on väljapääs? Mida seal "väljas" enesega üldse peale hakata? Kuidas käituda kui tegelikkus on äkitselt oma harjumuspärasest essentsist tühjaks jooksnud, reaalsuse vabrikud seisavad ning inimestel tuleb oma olemasolu mõtestamine enese peale võtta? Kui paljud meist seda ilma massimeedia vanemliku juhatuseta enam üldse suudavad?

Täna on aga "reaalsus" veel alles ning mina, Alvar Loog, võin kergendatult ohata: "Minu pilt ja nimi on lehes, seega olen ma olemas". Ent mis saab homme? Siis on juba uus reaalsus. Kuidas panna end uskuma, et elan ja olen midagi väärt. Kuidas ületada uudisekünnist? Või kuidas ületamata jätta?

Alvar Loog

Väljatõste:Kuidas suudavad meediajastu inimesed ilma vahendatud tegelikkuseta tervet mõistust säilitada?