Hoolimata jõustajate, ennetajate ja harijate tegevusest on uimastid Eestis tõsine probleem. Sõjal sõltuvusainetega pole ette näidata muid saavutusi kui kättesaadavuse paranemine ja uimastikahjude, sh üledoosisuremuse kasv. Üleminek karistavalt lähenemiselt tervishoiukesksele kujuneb aga seda valulisemaks, mida kramplikumalt me kõik — nii sõltlased, tervishoiuametnikud, ajakirjanikud, poliitikud kui ka reakodanikud — dogmaatilise uimastipoliitika müütide külge klammerdume.

Tallinnasse rajatava kahjude vähendamise keskuse ümber keevate intriigide ja masendava narkosuremusstatistika valguses on teemat palju kajastatud. Siseminister Andres Anvelt avaldas Postimehes arvamust, et politsei teeb probleemi lahendamisel tõhusat tööd, sest uimastisuremus väheneb. Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski nentis Päevalehes, et kahjude vähendamise teenuste ja sõltuvusravi kvaliteet on “valitsevate hoiakute” tõttu heitlik ja nende mahud ebapiisavad, ning ehkki valdkonda rahastatakse täiendavalt, on vajalikke kulutusi raske selgitada. Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid ei eita vajadust kahjude vähendamise asutuse järele, ent ei pea õigeks selle avamist ruumides, mida Tervise Arengu Instituut (TAI) neile sobivaimaks hindas, ning süüdistab instituuti ja sotsiaalministeeriumit keskusega seonduva kohta Sitsi asumi elanikele valetamises. Eesti Ekspressi ajakirjanik Sulev Vedler on Eesti narkoprobleemis süüdistanud “kanepi propageerijaid” ja popstaare, kes ei innusta uimastitest loobuma, ning nõudnud kanepi alaealisele müümise eest sama karme karistusi kui pedofiilia eest.

Karistused ei toimi

Oluline on, et nii Anvelt, kes jõustamispingutustesse suurema panustamise õigustamiseks numbreid väänas (tegelikult on üledoosisuremus kasvanud; mullu ei surnud üledoosi mitte 94, vaid 114 inimest), kui ka Ossinovski, Kaljulaid ja Vedler nendivad üksmeelselt, et karistused ei anna soovitud tulemusi ja sõltuvust ei ravi. Ometi ei paista keegi neist hoomavat seost narkopolitsei pingutuste ja uimastisortimendi laienemise vahel, ehkki uudis-opioidide buum koos suremushüppega järgnes just suure koguse seni turgu valitsenud trimetüülfentanüüli hõivamisele mullu sügisel. Lõhe linnaosavanema edumeelsete sõnade ja keskuse rajamist takistavate tegude vahel ei ärata usaldust. Anvelti lootus, et koostöö opioidikriisi eriolukorraks kuulutanud USA-ga häid vilju kannab, pole põhjendatud, kuna föderaaltasandil teeb sealne narkopoliitika tagurpidisörki. Vedler ei märka, et seaduse järgi ongi keelatud uimasti andmine alaealisele (KS § 185) ja noorema kui 14-aastasega seksimine (KS § 145) täpselt sama raskusastme kuriteod — mõlemat karistatakse kuni viieaastase vabadusekaotusega. Suur osa ühiskonnast suhtub nii uimastitarvitajaisse kui ka nendega hangeldajaisse aga juba praegugi nagu põhjakihti, kellele inimõigused laienema ei peaks.

Rõhutades, et probleemiga tegelemiseks on vaja laiemat ühiskondlikku kõlapinda ning kodanike nõudlikkust riigi ja omavalitsuse suhtes, küsib Ossinovski nõutult: kuidas seda teha? Tõepoolest — kui valijate enamik reageerib samasuguse mõistmatusega nagu stsenarist Gert Kiiler, kes argumentide “ei saa aru” ja “ei usu” toel sõltuvusravi ja kahjude vähendamise vajalikkuses kahtleb, võib üksmeele leidmine vastalistega paista lootusetu. Ent ärgem heitkem veel meelt!

Abi on odavam kui karistamine

Rahvast, kellele on rohkem kui pool sajandit õpetatud, et kõik uimastid on ühtviisi ohtlikud ja kõik tarvitajad ühtviisi pahelised, selgitamata seejuures sõltuvushäirete olemust, ei veena üleöö selles, et uimastitarvitajad ei vääri tõrjumist või et libastunute taasühiskonnastamine on seda edukam, mida mõistvamalt ja hoolivamalt neil nakkuseid vältida ja elus püsida aidatakse. Pigem võiks vastavate teenuste vajadust selgitada pragmaatilistel alustel — hästi korraldatud kahjude vähendamine annab paremaid tulemusi maksumaksja jaoks odavamalt kui raudne kand ja sallimatus.

Riik eesotsas sotsiaalministeeriumiga on sellest juba aru saanud. Koostamisel olev HIVi ja AIDSi tegevuskava näeb ÜRO AIDSi-programmi UNAIDS ja maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO sätestatud eesmärkide täitmiseks nakkushaiguste varajase ennetamise, ravi ja seda toetavate teenuste, seire ja hindamise kõrval ette panustamist ka uimastiennetusse ning diskrimineerimise ja kahjude vähendamisse. HIVi ja uimastisõltuvuse ennetamisse 2017. aastaks riigieelarvest eraldatud täiendava 600 000 euro eest on juba nt soetatud HIVi kiirteste ja tõstetud juhtumikorralduste teenuse, nagu ka olemaosolevate kahjude vähendamise ja sõltuvusraviteenuste mahtusid. Kavas on nakkushaiguste ravis sõltlastele parimaid tulemusi tõotava integreeritud retroviirusvastase ravi ja asendusravi pakkumine Ida-Virumaal, võõrutusravi teenuse laiendamine, uute kahjuvähenduskeskuste avamine ja mobiilsete üksuste kasutuselevõtt, järelravi ja nõustamise teenuste osutamine pikaajalise sõltuvusravi läbinuile ning elanikkonna seksuaalkäitumise uuring.

Arvestades, et üks ravi saav HIV-positiivne patsient läheb riigile maksma umbes 7000 eurot aastas, peab uute HIV-juhtumite ennetamine (mh juba nakatunute ravi järjepidevuse tagamise kaudu) olema prioriteet. Asjaolu, et fentanüüli süstimisega seonduv nakatumus HIVi ja C-hepatiiti ning üledoosisuremus levivad üha kiiremini välja kriisikolletest Ida-Virumaal ja Harjumaal, võiks aidata üldsusel mõista, et see pole enam ainult “nende” — halvastikindlustatud venekeelsete elanike ja “hallipassimeeste” — probleem, vaid ohustab otseselt ka keskklassi, ja et lahendusi tuleb leida mujalt kui nurjunud, soovitule vastupidiseid tagajärgi tootvast karistuspoliitikast.

Kriis nõuab kiireid tegusid

Samas on selge, et üleöö sajandivanust keelustamismüüri lõhkuda pole võimalik. Kuni ühiskond nii Eesti kui ka teiste riikide kogemusi tõenduspõhiselt vaagides meile sobivaimat narkopoliitikat leiutab, tuleb nii uimastite tarvitamise kui ka uimastiseaduste jõustamise kahjulikke tagajärgi leevendada kiiremas korras, et kriis ei süveneks.

Olen kindel, et Sitsi asumi elanike vastuseis vajalikule asutusele vaibub, kui nad mõistavad, mida nii omavalitsus kui ka riik nende turvalisuse ja heakorra täiendavaks tagamiseks teha saavad. Kui keskuse töö loodetud vilju kannab ning piirkonnas taandub uimastite avalik pruukimine, kui vähenevad üleannustamised ja kaob süstlaprügi, kui sõltuvusprobleemiga kaaskodanikud sealt positiivseteks elumuutusteks ja uimastitest loobumiseks tuge ja nõu saavad, lubatakse keskusel loodetavasti tegutseda, kuni leitakse või ehitatakse veel sobivamad ruumid.

Püüdkem mõista põhjuseid

Vast aitaks soodsatele arengutele kaasa seegi, kui uimastisõltuvuste tekkimise põhjuseid paremini teadvustataks. Arvamusi, et probleem kaob, kui saata sõltlased üksikule saarele surema või kohtuväliselt hukata, on keerulisem õigustada teades, et suurem osa sõltuvushäireid saab alguse teismeliseeas ning raske sõltuvus seondub väga sageli muude vaimse tervise probleemide, puuduse, kehva kasvukeskkonna ja lapsepõlvetraumadega. Teadmine, et sõltuvused käivad teatud aja jooksul ise maha — ka kõige pikaajalisemad häired nagu alkoholism ja opioidisõltuvus lahenevad u 15 aastaga, sageli kõrvalise abita, mis teeb sõltuvusest konkurentsitult kõige suurema paranemislootusega psühhiaatrilise haiguse — võiks aidata sõltlastel leida elu mõtet ja üldsusel sõltlaste ravimise ja taasühiskonnastamise mõtet.

Veel üks võimalus sõltlaste elulootuse toetamiseks on nende hõlmamine uimastipoliitiliste meetmete hindamisse ja kujundamisse, mida Eestis on kaua takistanud uimastitarvitajate esindusühingu puudumine. Mullu asutatud MTÜ Eesti psühhotroopsete ainete sõltlaste ühing LUNEST püüab seda lünka täita — oleme alati valmis vahendama kahjude vähendamise teenuste sihtrühma ja riiklike süsteemide vahelist suhtlust. Mh tutvustasime kevadel asendusraviteenuste ümarlaual teabe-postkaste, kuhu teenuste kliendid saavad kirjutada olukorrast uimastiturul, sellega seonduvatest ohtudest ja vajadustest, aga ka süsteemi puudujääkidest ja kitsaskohtadest. See info võiks aidata vormida paindlikumat, tegelikele vajadustele vastavat, tõhusat ravi- ja ennetussüsteemi.

Vits on vilets oksake

Kui põlvkonnad, kes on sirgunud vaimus, et heaks kasvatakse vitsata ja arm aitab enam kui hirm, mõistavad, et see filosoofia hõlmab ka keelatud ainetega kimpu jäänud kaasmaalasi, saame üksmeelselt tervemat, vabamat, inimväärikamat tulevikku ehitada. Kui suurem osa auru kulub aga ministeeriumide, ametkondade, omavalitsuste ja hirmunud elanike vahelisele liivaköie-keerutamisele, on soovitud tulemused visad saabuma.

Uimastipoliitikavaatlejana ja MTÜ LUNEST esindajana leian, et samme, mis reakodanikke sõltlastega ning asjaosalisi ametkondi omavahel lepitada võiksid, saab astuda juba praegu. Järgnev nimekiri sellistest sekkumistest pole kindlasti lõplik, kuid võiks olla hea algus uuele hingamisele seni dogmadesse takerdunud narkopoliitikas.

Ettepanekud uimastipoliitika tõhustamiseks

• Tervise Arengu Instituut võiks koostada kahjude vähendamise keskuste ümbruskondade elanikele selge võrdluse, kui palju kahjude vähendamine uimastite tarvitamisega seonduvaid ohte ühiskonnale maandab ja kuivõrd säästlikum on selline lähenemine võrreldes valimatu karistamise ja nulltolerantsiga. Tasakaalukatel läbirääkimistel saaksid keskuste naabrid taotleda mõistlikke turvameetmeid, mis nende elutingimusi parendaksid, ja leppida riigiga kokku selles, milliseid samme astutakse, kui keskusele pandud ootused ei täitu.

• Ministeeriumid ja ametkonnad peaksid välja selgitama, millised neist üksteisele — tahtmatult või meelega — vastu töötavad ja astuma samme puuduste lahendamiseks. Näiteks on ilmne, et üledoosi pööravast naloksoonist pole kasu, kui tarvitajad ei taha seda kaasas kanda, naloksoonikomplektiga tänaval liikumine aga suurendab politseipoolse läbiotsimise riski. Samamoodi võimendab ohte see, kui üleannustajale kutsutud kiirabiga sõidab kaasa politsei. Politseinikud on juba teadlikud kahjude vähendamise vajalikkusest, mistõttu nende koolitamine teemal, kuidas nad enda tööülesandeid täites kahjude vähendamise takistamist ja uimastiohtude võimendamist vältida saavad, ei tohiks olla keeruline.

• Tarvitajate teadlikkus kahjude vähendamise meetmete paletist, sh elusid päästvast nalkosooniprogrammist jätab praegu soovida. Riik võiks sihtrühmade teavitamisse rohkem ja tõhusamalt panustada. Selle juures võib abi olla uimastitarvitajate esindusühingu kaasamisest.

• Kodanike teadlikkus sõltuvushäire põhjustest ja olemusest ning nüüdisaegsete, tõendatult toimivate sekkumiste potentsiaalist on puudulik. Abi võiks olla kallutamata, tõenduspõhisest, pidevalt värskendatavast veebi-andmekogust ja uudisportaalist. See oleks võimalik luua hetkel kiratseva veebilehe narko.ee baasil.

• Uimastipoliitiliste sekkumiste kavandamisel ja tulemuslikkuse hindamisel tuleks lähtuda Euroopa Nõukogu uimastipoliitilisest tegevuskavast aastateks 2017–2020, mis soovitab Eestis juba olemasolevatele programmidele lisaks järelevalvega tarvitamiskabinette ja uimastite testimise teenust, teenuste kujundamist ea-, soo- ja sättumuse-spetsiifilisteks, tarvitajate inimõiguste paremat tagamist, vahendite eraldamist tervikliku kogukonnapõhise hooldusravi edendamiseks ja sõltuvusravi järjepidevuse säilitamiseks, uimastipoliitika tulemuslikkuse hindamise põhimõtete ühtlustamist, meetmete põhjalikumat seiramist ja hindamist, sunnimeetmete alternatiive jne.

• Tõendeid, mis kinnitavad, et kultus-iboogapuus sisalduvad alkaloidid ohjeldavad tõhusalt uimastite võõrutusnähte ja tarvitamissoovi, koguneb jõudsalt. Eestis pole ibogaiini pruukimine kunagi probleemiks olnud. Seda arvestades tuleks peatada ibogaiini kriminaliseerimise kava. Fentanüüliepideemia sünniriigina on Eestil ainulaadne võimalus uurida suurriikide toel kõige paljutõotavamaid fentanüülisõltuvuse ravi eksperimentaalvorme. Ibogaiini lisamine narkootiliste ainete esimesse nimekirja lämmataks ühe sellistest võimalustest eos.