Ülemaaline õllesummer kui kunstiliik
Meie filmitegijatel on alati olnud kõrged
kunstiambitsioonid. Vaataja jaoks on film alati olnud rohkem meelelahutus. Ja
tänasel audiovisuaalajastul on filmil isegi meelelahutuses vaid väike
osa. Kelle ja milliseid kriteeriume peaks kasutama, et hinnata mängufilmi
“Jan Uuspõld läheb Tartusse”?
Stsenaristid Andres Maimik (36) ja Rain Tolk (29) teevad oma filmi
peategelaseks boheemlasest napsisõbra , kes unistab saada mitte lihtsalt
näitlejaks, vaid Näitlejaks. Selliseks, keda ootab ees suur roll.
Mõne Tammsaare tegelase kehastamine näiteks. Mitte laadaplatsil,
vaid tõelises teatris. Autorid annavad oma tegelasele Jan
Uuspõllu nime ja annavad selle osa Jan Uuspõllule.
Filmi
alguse Uuspõld on alla käinud ja koduteatrist lahkuma sunnitud. Ta
joob ja põgeneb meeleheites oma viimase töökoha,
Õllesummeri maskoti rollist. Teatri lavatagune on tema viimane
pelgupaik. Kuid sinna ta enam ei kuulu. Tuleb minna õnne otsima
kasiinosse. Kuid ka seal ei naerata talle õnn. Siis saabub
pööre. Talle pakutakse peaosa Tartu Vanemuise Tammsaare-lavastuses.
Algab Uuspõllu vaevarikas palverännak Tammsaare ja teatri poole.
Film on vormilt road-movie Eestimaa lähitulevikust, kui keskmine palk on
10 000 krooni, tööpuudus on unustatud, Jaan Kross on saanud Nobeli,
Ilves mõtleb poliitikast taanduda ja Rüütel, kes siis muu, on
ikka veel president.
Nagu vana traditsioon ette näeb, kohtab
peategelane oma käänulisel teekonnal erinevaid tüüpe. See
Eestimaa, mida Uuspõld oma teekonnal Tallinnast Tartusse näeb, on
groteskne. Kõik tema poolt kohatud tegelased on ametis oma jumala
otsimisega selsinatsel maisel teekonnal. Kes loodab õndsaks saada
grupiseksi läbi, ajades lehma nisad segi naise tissidega (episood
lõpeb sellega, et lehm inimesi suure kusesorinaga õnnistab), kes
otsib inspiratsiooni hipilikust new age’ist (mis kulmineerub
oksendamisega), kes ropendamisest, kes rohelisest kõrgtehnoloogilisest
eluviisist, mille juurde kuulub kaasinimesest töölooma keti
külge aheldamine. Ja muidugi – ikka viin, viin, viin.
“Üks viin, üks hetk” – sõnad, mida lausub
Maimiku enda poolt etendatud muhe baarimees, on kõigiti
väärikad täiendama eesti joomafolkloori.
Tundub, et Maimik ei taha ennast korrata ja on oma sotsiaalse paatose
ära kulutanud grotesksetele tõsielufilmidele, mis loovad
meeldejääva kriitilise pildi meie ühiskonna seisundist. Filmis
“Vali kord!” (koos rühmitusega Esto TV) keerduvad erakondade
populistlikud loosungid mänglevalt farsiks. Filmis “Elav
jõud” (koos Jaak Kilmiga) vastandub iga hinna eest
kõrgemale pürgimisele ühiskonnapõlglik, kuid
sõbralik ja heatahtlik luuserihedonism. “Müümise
kunstis” (jälle koos Jaak Kilmiga) avanevad ostjatega
manipuleerimise lausa fantastiliselt meisterlikud toimemehhanismid.
Ent
siiski tundub, et õllesummeri tobedusi kirjeldab möödunud
aasta lõpul ilmunud esseekogumik “Vana viha” (enamik tekste
Maimikult) võrratult täpsemalt kui film. Uuspõllu
Tartu-teekonnal kohatud tüübid eesti elust jäävad
visandlikeks. Elujälgija-Maimik paistab olevat tugevam kui karakterite
väljamõtleja Maimik.
Jan Uuspõld nimiosalisena
mängib jõuliselt, kuid liiga ühel noodil. Aga eks ühe
rännukomöödia meespeaosaline peagi ju olema sellise rolli
kandja, mille peal kõik teised karakterid avanevad. Seda osa
Uuspõld ka esitab. Lummavam võiks ta küll ehk olla, et
episoodist episoodi kulgedes need kõik tervikuks siduda.
Filmi p&
otilde;hihäda on üllatuste ja vaimukuste defitsiidis. Kaks hipit
filmi jooksul on liiga palju. Iseenesest pakuvad mõlemad hipirollid
(Rain Tolk ja Juhan Ulfsak) päris head vaatepilti ja on parajalt
detailirikkad, kuid autorid ei suuda meid veenda, et Eesti lähitulevikus
saab neid nõnda palju olema, et nad tihti Eestimaal ekslejale ette
jäävad.
Põhimõtetega ärimeest, kelles
elavad kõrvuti ökoloogiline kõrgkultuur ja julmus, markeerib
plakatlikku esteetikat kasutades päris ilmekalt Hannes Võrno (kuigi
ei ole päris hästi hoomatav, mil määral räägib
üldmuljes kaasa miljonimäng). Tema FIEst orja kujutab ekspressiivselt
Arvo Kukumägi. Maimiku enda mängitud baarmenis tunneme ära
kõrtsimehe suhtlemisosava ajatu tüübi, kelleta rahvas, tee mis
tahad, läbi ei saa. Eks nad kõik tänapäeva
äratuntavad märgid ole, kuid rohkem detaile, rohkem koloriiti, rohkem
aistitavat ja äratuntavat atmosfääri, härrased
filmitegijad!
Mõjuvaim episood on jämekoomilises
võtmes lahendatud peied. Dan Põldroos joviaalse külavanemana
täidab ekraani. Liina Tennosaare ja Viire Valdma karakteriloomise oskus
tuletab meelde Mari Möldret ja Katrin Välbet. Vladislav Koržets ja
Aigi Vahing seksihuvilise abielupaari osas on rabav, kuigi
mõnevõrra õõvastav. Kuid kaks joomapidu muutuvad
üksluiseks ja “Laulge kaasa” episood, eriti pärastise
after-party’ga, hakkab venima. Kui grotesk, siis grotesk, kuid see ei
tohi muutuda tüütuks.
Film on üles ehitatud
sketšidele eri tüpaažidega, mis teevad ta hingesugulaseks
estraadiga. Selles suunas lükkavad filmi ka animeeritud vahelõigud
ja Georg Otsa (Tõnu Kilgas) postuumne ilmumine, mis peab meile
meelde tuletama, et olid ajad, kus Eestis tallasid lavalaudu suured
näitlejad. Georg Otsa sissetoomisega tuletab film meelde John Bunyani
moraliseerivat “Ristiinimese teekonda Taeva linna pole”
(“Palveränduri teekond”), mis manitseb inimesi järgima
protestantistlikku eetikat varakapitalistlikul Inglismaal. Ja eks peitu ju ka
Maimiku irve taga parandamatu moraalijünger. Ja see annabki talle
õiguse filme teha.
Kogu küsimus on selles, kuidas
filmi teha. Nali peab olema naljakas ja grotesk õudne. Nali võib
olla valus, aga pealispind peab särama. Naerdes välja primitiivsust
ja labasust, ei tohi ise selliseks muutuda. Teha Õllesummerist
või Kroonikast kunstiteos on kaelamurdev ülesanne. Ja on kohti, kus
selle filmi tegijad oma kaelalülid ka ära nikastavad. Animatsioon
pigem lõhub filmi kunstilist kangast, mitte ei tõsta seda
kõrgemale estetiseerituse astmele. Lüürilise elemendi toomine
hipineiu (Mirtel Pohla) kujul jääb väheveenvaks: kas
Uuspõld vahetab oma Taevase linna alias Tammsaare iidoli
kaanetüdruku (sümpaatse kaanetüdruku, eks ju?) vastu?
Filmi koomika põhineb suurelt jaolt sellel, et avalikkusele tuntud
inimesi näidatakse teistsuguses rollis, aga samuti vihjetel mõnele
poliitikule (Laar, Savisaar). Sellega kõditab film meie seltskondlikku
närvi. Filmis laialt pruugitav tänavafolkloor ja ropendused said
laupäevasel seansil, mil saal täis noori, helde
äratundmisrõõmu osaliseks. (Ses suhtes on film
tõepoolset novaatorlik – see on esimene eesti täispikk film,
kus nii tagasihoidmatult vägisõnu kasutatakse.)
Ja siit
sugenebki kõige raskem küsimus: kas grotesk õllesummeri,
joomaste peiede, seltskonnaelu jne ainetel ei ole liiga üks-ühene,
muutudes ise liiga “eluliseks”, liiga sarnaseks sellega, mida
v&aum
l;lja naerda tahetakse? Mis veelgi hullem – elu, nagu nägime
dokumentaalses “Müümise kunstis”, on veel palju
grotesksem, palju “kunstilisem” kui kunstiline
väljamõeldis “Jan Uuspõllu Tartusse minekus”.
Kunstiteos õllesummerist on võimalik. Ja rahvale
lähevad õllesummerid peale. Trikk on selles, kuidas ise kaineks
jääda ja mängust esteetilises mõttes puhtalt välja
tulla.
Komöödia “Jan Uuspõld Läheb Tartusse” (edaspidi “JULT”) treiler oli üllatavalt huumorivaene. Veel vähem naljakad olid punnitatud Delfi “promoartiklid”. Kui olin juba valmis raju kriitikaga peale lendama, selgus kinos, et film ise on märksa parem, kahe kolmandiku ulatuses isegi täiesti naljakas. Mitte eriti veenev kui klassikaline road-movie või kulgeja vaimse muutumise kirjeldus, aga suurepärane kogum lõdvalt seotud muhedaid sketše, mis ongi Tolgi/Maimiku tugev külg juba Esto-TV aegadest.
Filmi kvaliteedist saab lõplikult aru, kui panna ta Eesti viimase 15 aasta “filmikunsti” konteksti, erinevalt näiteks päev hiljem telerist vaadatud “Kuldrannakesest” ei pea kunstliku dialoogi või veniva sisu tõttu liigset piinlikkust tundma.
“JULT” on parim siis, kui esitleb siirast situatsioonikoomikat Eesti elu elavates piltides. Äratundmisrõõmu valmistab enamik filmist läbi kulgevaid tüpaaže ning sündmusi: rõõmsalt ropendav rullnokk (Ott Sepp), tüliklaarimisega lõppevad joogised peied, “Laulge kaasa” aftekas koos musklis panomehe Erich Kriegeriga, johnlennonlik folgitont (Rain Tolk), sõbralik kultuurijoodik Marko Mägi iseendana (kuigi viimane pakkus muigekoha eelkõige neile, kel au teda tunda, ja selliseid kitsale ringkonnale suunatud inside joke’isid oli veelgi). Ja kaunis Mirtel Pohla suudeti veenda stseeni, kus vilksatas enamat kui paljas rind. Respekt.
Tüütum on film siis, kui Maimik püüab oma artiklite vaimukat ühiskonnakriitikat hädiselt pildikeelde tõlkida või poliitikuid parodeerida: sõjaväelaste murumängude ebaõnnestunud pilamine, eramaad kaitsev püssimees, äramämmerdatud viide Mart Laari hobile mulgustada tulirelva vahendusel “sõprade” pilte. “Savisaare episood” kodumaa mahamüümise kohta mõjunuks mahlasena üksnes juhul, kui filmitegijad suutnuks rolli kaubelda seltsimehe enda. Ja ka president Ilvese lühike stseen ei anna mitte midagi juurde.
Uuspõld ise on suurepärases vormis joodikuna filmi alguses: meisterlik eneseõigustamine purjuspäi, baarmeni mängiva Maimiku veenmine kasiinosse. Edasi taandub Uuspõld sketšisidujaks, kus tema ülesandeks on enamasti eri tegelastega kokku puutudes miimikat rakendada ning olukordadega leppida. Ega nüüd väga empaatiat peategelase suhtes ei tekkinud, ehk võinuks talle rohkem teksti kirjutada.
Tõeline tahtmine kerimisnuppu kasutada tuli kaitseingel “Džoodži” (Tõnu Kilgas alias Georg Ots) vaadates. Milleks solkida kergemat sorti road-movie’t püüetega laskuda hämarasse dimensiooni? Monty Pythoni stiilis vahegraafika oli mõttetu ning häiriv. Ja kus on puänt!?
Arvata võib, et n-ö proffidest kriitikud laulavad “JULTile” hosiannat, seetõttu ma kainestaksin, et, ei, see on korralik ja vaimukas film Eesti kohta, rõhuga sõnal Eesti. Üle oma varju ta ei hüppa ja “Borat” jääb ikka valgusaastate kaugusele. Kui teha ebaaus võrdlus – lühifilm vs täispikk –, siis Rasmus Merivoo “Tulnukas” võidab “Jan Uuspõllu”. Nokauteerib. Sest ta on kompromissitu. Kui keegi üldse suudab Eesti raamidest välja murda ja teha hittfilmi rahvusvahelisel tasandil, on see Merivoo, mitte “JULTi” duo. Aga seni nautigem rahvalikku nalja potentsiaalses uues kultusfilmis.
Marek Kallin