“Parem must minevik kui lilla tulevik!”

Komöödia “Jan Uuspõld Läheb Tartusse” (edaspidi “JULT”) treiler oli üllatavalt huumorivaene. Veel vähem naljakad olid punnitatud Delfi “promoartiklid”. Kui olin juba valmis raju kriitikaga peale lendama, selgus kinos, et film ise on märksa parem, kahe kolmandiku ulatuses isegi täiesti naljakas. Mitte eriti veenev kui klassikaline road-movie või kulgeja vaimse muutumise kirjeldus, aga suurepärane kogum lõdvalt seotud muhedaid sketše, mis ongi Tolgi/Maimiku tugev külg juba Esto-TV aegadest.
Filmi kvaliteedist saab lõplikult aru, kui panna ta Eesti viimase 15 aasta “filmikunsti” konteksti, erinevalt näiteks päev hiljem telerist vaadatud “Kuldrannakesest” ei pea kunstliku dialoogi või veniva sisu tõttu liigset piinlikkust tundma.
“JULT” on parim siis, kui esitleb siirast situatsioonikoomikat Eesti elu elavates piltides. Äratundmisrõõmu valmistab enamik filmist läbi kulgevaid tüpaaže ning sündmusi: rõõmsalt ropendav rullnokk (Ott Sepp), tüliklaarimisega lõppevad joogised peied, “Laulge kaasa” aftekas koos musklis panomehe Erich Kriegeriga, johnlennonlik folgitont (Rain Tolk), sõbralik kultuurijoodik Marko Mägi iseendana (kuigi viimane pakkus muigekoha eelkõige neile, kel au teda tunda, ja selliseid kitsale ringkonnale suunatud inside joke’isid oli veelgi). Ja kaunis Mirtel Pohla suudeti veenda stseeni, kus vilksatas enamat kui paljas rind. Respekt.
Tüütum on film siis, kui Maimik püüab oma artiklite vaimukat ühiskonnakriitikat hädiselt pildikeelde tõlkida või poliitikuid parodeerida: sõjaväelaste murumängude ebaõnnestunud pilamine, eramaad kaitsev püssimees, äramämmerdatud viide Mart Laari hobile mulgustada tulirelva vahendusel “sõprade” pilte. “Savisaare episood” kodumaa mahamüümise kohta mõjunuks mahlasena üksnes juhul, kui filmitegijad suutnuks rolli kaubelda seltsimehe enda. Ja ka president Ilvese lühike stseen ei anna mitte midagi juurde.
Uuspõld ise on suurepärases vormis joodikuna filmi alguses: meisterlik eneseõigustamine purjuspäi, baarmeni mängiva Maimiku veenmine kasiinosse. Edasi taandub Uuspõld sketšisidujaks, kus tema ülesandeks on enamasti eri tegelastega kokku puutudes miimikat rakendada ning olukordadega leppida. Ega nüüd väga empaatiat peategelase suhtes ei tekkinud, ehk võinuks talle rohkem teksti kirjutada.
Tõeline tahtmine kerimisnuppu kasutada tuli kaitseingel “Džoodži” (Tõnu Kilgas alias Georg Ots) vaadates. Milleks solkida kergemat sorti road-movie’t püüetega laskuda hämarasse dimensiooni? Monty Pythoni stiilis vahegraafika oli mõttetu ning häiriv. Ja kus on puänt!?
Arvata võib, et n-ö proffidest kriitikud laulavad “JULTile” hosiannat, seetõttu ma kainestaksin, et, ei, see on korralik ja vaimukas film Eesti kohta, rõhuga sõnal Eesti. Üle oma varju ta ei hüppa ja “Borat” jääb ikka valgusaastate kaugusele. Kui teha ebaaus võrdlus – lühifilm vs täispikk –, siis Rasmus Merivoo “Tulnukas” võidab “Jan Uuspõllu”. Nokauteerib. Sest ta on kompromissitu. Kui keegi üldse suudab Eesti raamidest välja murda ja teha hittfilmi rahvusvahelisel tasandil, on see Merivoo, mitte “JULTi” duo. Aga seni nautigem rahvalikku nalja potentsiaalses uues kultusfilmis.
Marek Kallin