Pullerits: Andrus Kivirähki nägin viimati suvel Hiiumaale sõitva praami peal. Ütles, et läheb sõbrale külla. Ei olnud ta seal autoga, vaid sõitis bussiga. See ongi tema puhul imeline: olles nüüdisaja hinnatumaid kirjamehi, on ta samas nii vaikne, tagasihoidlik ja isegi märkamatu. Tõestus, et suur saab olla ka end upitamata.

Vahter: 1989. aasta sügisel istus Andrus Pälsoni ühika toas 108 oma voodil rätsepaistes. Tal oli ilmunud mitu absurdilugu Leninist, mida kõik kiitsid. Küsisin, kas ta ei tahaks kirjutada midagi absurdset Pätsist? Ma ei mäleta, mida Andrus ütles, aga mõne aasta pärast hakkas Päevalehes ilmuma järjejutt Ivan Orava seiklustest.

Priit Pullerits (44)
Olemusloo preemia (Evelin Ilvese võitlus Kalevi kommidega)

Kivirähk: Pullerits oli siis, kui mina ülikooli läksin, kusagil vanemal kursusel ja torkas silma, sest tegi sporti, samal ajal kui teised jõid ainult õlut Gunderseni meetodil. Siis lõpetas ta kooli, avastas Ameerika ja tuli tagasi, aga sedapuhku juba õppejõuna. Nooremad kursused kartsid teda kohutavalt, sest Pullerits oli ookeani taga igasugused vigurid selgeks saanud, oskas kirjutada nuppu ja tahtis seda teistelegi õpetada. Mina olin siis juba vanemal kursusel ja meid Pullerits nagu pelgas – igal juhul jättis oma trikkidega rahule. Nii ei oska ma nuppu kirjutada tänini. Olen alati öelnud, et mul jubedalt vedas sünniaastaga!

Vahter: 1991. aasta kevadel luges noor õppejõud Pullerits erikursust Ameerika ajakirjandusest. Ühel loengul rääkis ta, et paljud Ameerika ajakirjanikud rõhutavad oma sõltumatust parteidest ja poliitikutest sellega, et ei käi valimas. See põhimõte hakkas mulle kohe meeldima. Võtsin selle omaks ega ole seda kogu Eesti iseseisvuse ajal kordagi murdnud. 

Tarmo Vahter (39)
Uudise preemia koos Madis Jürgeni ja Janar Filippoviga (Kaur Hansoni pedofiiliajuhtum)

Kivirähk: Elasime Tarmoga poolteist aastat koos Pälsoni ühikatoas, lisaks veel kolm kursusevenda. Niikaua elasime, kuni mõned meist – ja mina nende hulgas – välja visati. 

Tarmo muidugi jäi, sest tema oli meie hulgas ainuke, kes õppis saksa keelt. Ning ka käitus tänu sellele nagu üks tubli ja hoolas sakslane kunagi – käis muudkui loengus, ja pärast loengut, kui minusugused lippasid Humalasse, suundus Tarmo raamatukokku. Ja näed, kui palju ta tänaseks ajakirjanduspreemiaid on võitnud, samal ajal kui mina alles nüüd oma diplomit õigustan!

Pullerits: Tarmo Vahter peaks olema Eesti enim auhinnatud ajakirjanik. Ehk siis kohaliku meedia kuulsus. 

Aga paradoks on selles, et ta pole meediakuulsus. Isegi üks ta endine ülemus tunnistas mulle, et ei tea temast peaaegu midagi. Ju siis selles Tarmo edu retsept peitubki: vaikselt asju uurida ja ise seejuures madalat profiili hoida.