„Nende tausta meie siin ju ei tea – arvame, et kõik seal hoiavad nõnda ühte kui heitunud mesilaspere,“ ütleb Saaremäe lavastuse kohta. „Aga kuidas seal elu tegelikult käis? Millised probleemid olid uuel n-ö vabal maal?“ Järgmised etendused toimuvad täna, 28. märtsil Rannu rahvamajas ja 6. aprillil Jõgeva kultuurikeskuses.

Näitlemine ja lapsepõlv

Mäletan lapsepõlvest selgesti aega, kus teatrietendus oli Kohtla-Nõmme klubis tihe külaline. Dekoratsiooniauto vuras klubi ette ja mehed hakkasid lava üles panema. Ja kogu alev oli erutust täis – teater tuli! Olime paari sõbraga alati abis asju tassimas. Saime vaadata, kuidas lava üles pandi. Mõnikord päris mõõkagi katsuda! Näitlejad tulid märksa hiljem. Ega neid mujal näinudki kui laval. Või kui Kaljo Kiisk Kohtla-Nõmme karjääris filmi tegi. „Metskannikesed“. Ikka kimasime ratastega võttepaika kohale. Hiljem kinos seda filmi vaadates olid need kaadrid eriti olulised, kus omad paigad ära tundsime ja mille filmimist pealt sai näha. Eks sealt see näitlejapisik mulle külge tuli.

Punk ja luule

„Punk“ tuleb ingliskeelsest slängist ja tähendab muuhulgas ka näiteks „saast, mis ujub veepinnal“. Sümbolina on see mulle väga arusaadav – saast ei meeldi meile, ta riivab silma, aga me ei saa teda olematuks muuta. Ta on ja jääb meid ümbritseva keskkonna üheks osaks. Ja annab endast märku.

Luule on miski, ilma milleta ma ei saa. Kontsentreeritud mõtted ja kujundid on need, mis aitavad mõista ilma ja ennast. Plaanin korraldada Eesti esimest üldluulepidu. Loodan, et mõte saab teoks.

Armastus

On öeldud, et armasta ennast, siis oskad armastada ka teisi. See tundus kuidagi veider. Mida vanemaks saan, seda tõsisemalt seda usun. Siin on muidugi suur vahe enesearmastajaks või -imetlejaks olemisega. Aga nii see on. Kui endast ei hooli, ei hooli ka teistest. Lihtne ja võib-olla ka primitiivne tõde. Kuid ilus.