Ülo Mattheus"'India armastus"'
Üks mees põgeneb Indiasse, et siis seal kurta oma kurba lahusolekut naisest. Lisaks püüab ta naisele selgeks mõelda, mida ta seal Indias teeb, mis see India üleüldse on ja mis on budism, mille juurde mees Indiasse põgenes.
Kui see mees – oletatavasti autor ise – kirjeldab Indiat ja iseenda suhet sellesse maasse, siis haarab reisikiri meid kaasa ning kui oleme Indias isegi käinud, siis pakub raamat äratundmist ja ülemõtlemisainet. Kui me aga seal käinud pole, siis on autori sisseelamispüüd meile abiks, kuigi kohati on üldistused ehk liigagi julged.
Autor toob loosse pingeid – kumb saab mehele olulisemaks ja reaalsemaks, kas India koos budismiga või naine koos armuhõllandusega? Või ehk soovib autor näidata vastuolu vaimupüüdluste suuruse ja armastuse banaalsuse vahel? Kuid pinge ei vea lõpuni ja mees nõustub juba ette, et tema randevuu Himaalaja nõlvadel jääb lühikeseks. Ta ei suudagi päriselt sisse elada sealsesse ellu, sest peab pidevalt mõtlema ja selgitama kõike naisele. Eks see saab kurnavaks.
Kirjanikul ei õnnestu mahutada kõiki tarku mõtteid ja loenguid reisikirja ning lisab raamatu lõppu “Didaktilised kärped, mis võiksid siin ka mitte olla”. Need võiksid siin tõesti mitte olla. Raamatu kulg oleks ju päris nauditav, kui poleks üksluiseid pöördumisi naise poole ja didaktikat, mis jääb kaugele õpetusele kohasest täpsusest.
Kuidas mõista väidet, et küsimus, mis saab pärast surma, on kõikide religioonide põhiküsimus ja alus (lk 169)? Buddha küll ütles, et ta jõudis seisundisse, kus enam uuesti sündima ei pea. Seda seisundit, kuhu ta jõudis, nimetatakse virgunu seisundiks. Tähendab ju Buddha “Virgunut”, seega pole ta surma teemal teoretiseerija.
Kummaline on ka see, et autor peab sansaarat kosmoloogiliseks mõisteks ja samastab selle olemisega (lk 187-188). Kuid sansaara ei ole kosmoloogiline vaid pigem psühholoogiline mõiste. Sansaaral ehk tiirlemisel sündide ahelas on küll lõpp, aga see lõpp on individuaalne ja seotud inimese teadvuse kõrgseisundiga ning ei tähenda, et kosmoloogilises mõttes olemine lõppeks.
Kindlasti on raamatut hea lugeda, et lüüa mõrasid kujutluspilti Indiast kui maast, kus kohtab vaid imetegusid, askeete ja maharadžasid. Samas jääb India vaimsuse ligitoomine veidi segaseks ja eksitavakski.
