Koostanud Kalev
Kesküla. Kirjastus Hermes, 2008. 368 lk.
See raamat asetub
ühte ritta varasemate mälestuskogumikega Vildest (1960), Lutsust
(1966), Tammsaarest (1978) ja Juhan Liivist (2000). Kogumikus on üle 40
teksti, mis annavad ettekujutuse klassiku elukäigust, alates peretaustast
kuni viimaste elukuudeni. Sinna vahele jäävad algkoolipõlv
Voorel, särav debüüt Tartu keskkooliõpilasena,
filoloogiaõpingud ja töö Vanemuises, nn Spiel
(psühhoterroristlikud seltskonnamängud Vahingu eestvedamisel),
kolimine Tallinna, töö mitmes teatris, neli elukohta Tallinnas, neli
abielu, kassid ja joomine, sadakond lavastust, paarkümmend raamatut ja
auhinda.
Mati Unt oli niihästi kirjanik kui lavastaja –
algul rohkem esimest, hiljem teist – ja raamatus esindatud tutvuskond
jaguneb samuti laias laastus kirja- ja teatrirahvaks, sekka mõni
kunstnik ja usumees. Mälestuskillud on kas mäletajate enda kirja
pandud või nende suust üles kirjutatud. Viimased jätavad
enamasti vahetuma ja avameelsema mulje. Tundub, et eriti lähedale
pääseb Mati Undile Kersti Kreismanni ja Andrus Vaariku meenutuste
kaudu – neis on heas tasakaalus empaatia ja läbinägelikkus ning
esitusviis on mõlemal intelligentne ja vaimukas. Mälestused Undi
viimaste aastate teatritööst on mõnevõrra igavamad ja
välispidisemad – küllap vanem Unt kolleege endale väga
lähedale ei lasknud.
Kirjanduslähedastest meenutajatest
jäävad kõige rohkem meelde Maimu Berg, kelle panuseta
võinuksid Undi Tartu-aastad üsna hämaraks jääda, ja
Ele Süvalep, kelle meenutustes Undi ja Vahingu sõpruse
lõppfaasist kumab läbi küpse inimese elutarkust.
Kuigi Mati Unt oli palju lugenud ja väga erudeeritud, polnud ta
intellektuaalset tüüpi sügavmõtteline looja, vaid
sentimentaalne ja tundlik ajavaimu registreerija. Ta tabas lennult ajastu
atmosfääris hõljuvaid arhetüüpe, nagu kollased
kassid, mustad mootorratturid, inimsööjad, vampiirid, kassnaised,
androgüünid jne, ning kujutas neid sundimatult elegantses proosas.
Oma ajastubaromeetri korrashoidmiseks vajas ta ilmselt üha kiiremat
tagasisidet ning see seletab pöördumist teatri poole.
Raamat annab Mati Undist mitmekülgse pildi: ta oli edev ja auahne, tark
ja vigurdav, seltskondlik ja mõistatuslik, enesekeskne ja suuremeelne.
Kuid kogumikul on ka laiem ajalooline väärtus: kuna Mati Unt soovis
alati tabada ajastu loomust ja olla ise ajavaimu keskmes, siis saab siit
panoraamse pildi eesti (vaimu)elust läbi aastakümnete.