Unine talvefestival
Suure ringi küsimus: kes oskab nimetada mõnd teatrilavastust (või raamatut, filmi, etc.), mis ei käsitleks teemat "Ajalik ja ajatu inimene"? Mina suutsin teatrist esimese hooga vaid "Popi ja Huhuu" välja mõelda, seegi langeb mõningate mööndustega ja dekodifitseerimise tulemusena samasse auku.
Festivali "Talveöö unenägu" juhtteema oli seega laialivalguv ja mittemidagiütlev. Ja nii juhtus ka repertuaarivalikuga. Tundub, et kuut nädala jooksul esitatud näitemängu ei ühenda miski. Ometi oleks nõme viriseda, kui välismaine teater koju kätte tuuakse. Ja noh, isegi kui tipptase jäi olemata, siis huvitavat ja eksootilist nägi sellelgi festivalil.
Mammutetendused ei roki
Kõige rohkem räägiti Iisraeli lavastusest "Ori". Maailmakuulus lavastaja, poeetiline ja eepiline ja mis-kõik-veel lavastus. Salme kultuurikeskuses organiseeriti publikut täis jagati tasuta või soodsaid pileteid jne. Et oleks meediasse jõudev teatrisündmus. Aga igav oli! Lavastaja tundus olevat selline... Lavastaja. Tähtis ja kuulus, kes teab ise kõige paremini. Kes on ise ühtlasi nii instseneerija kui ka kunstnik. Ja kes karjub proovi ajal läbi mikrofoni näitlejate peale.
Lugu ise oli põnev. Isaac Singer kirjeldab juutide raskeid olusid 17. sajandi Poolas. Poolatar võrgutab juudi orja, nad abielluvad, poolatar Wanda hakkab juuditar Saraks ja mängib tumma, et ei selguks tema päritolu. Laval on rattad, kirved, elav tuli jne. Algul tundus, et tulemas on "Juudi ballaadid" Peeter Jalaka stiilis. Lavastusvõtted olid aga 20. sajandist või veel vanemad, uusi ideid ei olnud seekli eestki.
Rootsi feminism
Rootsi noortelavastus "Girlpower" rokkis see-eest täiega. Neli põlvkonda naisi kohtuvad emadepäeval ja selgub, et teismeline tütar on samuti emaks saamas. Lapse teismelisest isa avastab end nelja võimuka naise hindava pilgu all. Lõpp jääb lahtiseks: kas noored saavad lapse või teevad abordi, on vaataja enda rikutuse küsimus.
See oli lahe valjuhäälne sotsiaalteater. Laval sündid, trummid, kitarr ja bass. Kõik naistegelased suutsid veenvalt esitada poplaule, mis tekitasid kergelt groteskse vontrierliku õhkkonna (veiniklaasi taga magama jäänud ema haarab äkki mikrofoni ja laulab optimistliku oma aja hiti, siis uinub taas). Ainus probleem oli ehk see, et "Talveöö unenäo" festivalil oli sellist lavastust leida veider. Rootsis põhiliselt koolides etendusi andev Backa Teater oli siin täiesti kontekstist väljas ja neid ei saa kuidagi võrrelda ühegi teise festivali lavastusega.
Soome hardcore-ühiskonnakriitikud
Paljude jaoks päästis festivali just soomlaste "Tarbetud inimesed". Elav tükk, usutavad karakterid, karm teema, mis võib vaataja kõhu keerama panna. Pärast etendust toimunud analüüsis veeti näitlejad küll rahva ette, aga sõna neile suurt ei antud. Toimus hoopis umbkeelne (kohutavalt kehva tasemega tõlgid, häbi korraldajatele!) sotsioloogiline arutelu perevägivalla teemal. Nõustun arvajatega, et ilmselt oli lavastuse teemakäsitlus väga adekvaatne. Samas ei andnud mulle vaatajana küll rõvedalt naturalistlikud naisepeksu stseenid mingit kunstilist elamust.
See, kuidas mees psühholoogiliselt metsistus, oli huvitav. Aga kui juba naisel pea prügikasti suruti, kapiuksega löödi, nii et jalad valust tõusid ja vajusid... ei, aitäh. Ma tean, et selliseid asju toimub ja et see on õudne. Ma tean, et Soome on perevägivalla osas Euroopa juhtivaid maid ja Eestis on kõik vastavad näitajad veel kordi suuremad. Aga seda ei pea ju nii otse demonstreerima - sotsiaalrealismi hiilgeajad on justkui möödas?
Valgevene plastikud
Ehk kõige intrigeerivam ja eksootilisem oli Valgevene lavastus. Nemad tantsisid Tšehhovi "Kirsiaeda", rõhutades ise, et nad ei ole mingi tantsuteater. Klassikalise teatriharidusega draamanäitlejad on saanud ka balletitunde. Üks tuttav moderntantsuga tegelev neiu tõmbas neile vee peale: "See oli nagu sisutu Vene multikas. Ei olnud süvenetud, nad justkui võtsid "Luikede järve" ja tegid seda kooliteatri moodi. Nad ei süvenenud, nad ei pannud mind mõtlema."
Peterburi teatrifestivalil sai see lavastus aga kriitikute vaimustunud vastuvõtu osaliseks. Tundus, et näitlejad ise tegid asja lõbuga ja ka publik sai naerda. Ehk on siin võimalus Eesti vanema põlve balleti- ja moderntantsijatele? Kui noorest teatrist äraaetud estraadinäitlejate tulevik on Vana Baskini teater, siis tantsijad saaks end tõestada lustakaid klassikatõlgendusi tantsides?
