Unistus Ameerika hukust
Ameerika finantsajakirjanikud Bill Bonner ja Addison
Wiggin üllitasid oma menuraamatu Ameerika võlaimpeeriumi
peatsest hukust 2006. aastal kõigepealt USAs ja Kanadas ning
seejärel Prantsusmaal ja veel mitmes teises Euroopa riigis, nüüd
ilmus see ka Eestis. Raamat räägib Ameerika Ühendriikidest kui
langusteel olevast impeeriumist, mille mõjuvõim kahaneb,
finantssüsteem laguneb ja dollar nõrgeneb.
Raamatu
juhatab sisse ja lõpetab üleskutse “ostke kulda”: see
on läbi aegade kõige püsivam väärtus planeedil Maa,
sest kõik muu – inimeludest võimsaimate impeeriumideni
– sünnib, areneb ja paratamatult ka sureb ning peatselt seisab ees
viimase veel eksisteeriva impeeriumi, Ameerika impeeriumi lõpp. Seda
üleskutset on argumenteeritud emotsionaalselt, šokiteraapia
meetodil, olulisemaid argumente üle tähtsustades ja korrates. Lihtsas
ajakirjandus- ja majanduskeeles kirjutatud raamatut on mõnus lugeda, see
annab küllaga ainet mõtlemiseks nii globaal- kui ka kohalikus Eesti
poliitikas ja majanduses toimuva üle.
Eesti keeles on
vähe populaarseid raamatuid impeeriumide ja suurriikide toimimise
kohta. Esimesena meenuvad Jeremy Rifkini “Euroopa unistus” ja
professor Rein Taagepera uurimused ning artiklid.
“Võla impeerium” sunnib lugejat ümber hindama
liberaalkonservatiivse majandusteooria praktilise rakendamise kogemusi USAs,
tutvustab ülima kriitilisusega USA viimase aja majandus- ja
rahanduspoliitikat ning laiendab tulevikunägemust maailmamajanduse
võimalikest arenguteedest ja -stsenaariumidest.
Laia
kokkuleppe kohaselt peetakse impeeriumiks poliitilist moodustist, mis valitseb
territooriumide üle väljaspool oma esialgseid piire. Bonneri ja
Wiggini raamatu kohaselt on inimkond sünnitanud vähemalt 52
impeeriumi, millest vaid üks – Ameerika impeerium – on veel
elus. Võiks ju vaielda, kas Ameerika Ühendriigid on ikka
klassikaline impeerium, mis de jure ja de facto valitseb teatud rahvaste
või rahvusriikide üle – kuigi tal on
sõjaväebaasid rohkemates kohtades üle maailma kui mis tahes
varem eksisteerinud suurvõimul.
Eesti lugeja jaoks on
oluline, et raamatus on suure üldistusastmega kirjeldatud ka kõiki
peamisi Euroopas sündinud impeeriume, mille oluline mõju on ka
Eestini ulatunud – Rootsi (1561–1878), Saksa (1871–1918),
Kolmas Reich (1933–1945), Vene (1721–1917) ja Nõukogude
impeerium (1917–1991).
Kõigi impeeriumide ühiseks
jooneks või missiooniks on olnud püüd laiendada oma
tsivilisatsiooni väärtused, voorused ja tugevused naaber- või
kogu maailma rahvastele, neid propageerides või jõuga peale
surudes. Impeeriumide peamiste toimemehhanismide alusel saab neid liigitada
rohkem või vähem demokraatlikeks või totalitaarseteks,
rikasteks või vaesteks, lühi- või pikaajalisteks, headeks
või halbadeks jne.
Viimase aja impeeriumide ja suurriikide
juhid on retoorikas seadnud oma tegevuse keskmesse rahu ja julgeoleku tagamise
ning vabaduse ja demokraatia arendamise, kasutades selleks nii diplomaatilisi
ja finantsmajanduslikke vahendeid (näiteks arenguabi sildi all) kui ka
vajadusel otsest sõjalist jõudu. Varjatud eesmärkideks
võib olla muu hulgas maailma geopoliitiline ümberjagamine oma
võimu kindlustamiseks.
Ameerika Ühendriikidest on
tänaseks veenvalt kujunenud maailma võimsaim sõjaline
jõud ja suurim majandus. “Ameeriklased võiksid oma
sõjalist eelarvet 75 protsendi võrra kahandada ja neil oleks
ikkagi suurim ja kaasaegseim armee maailmas,” kirjutavad autorid ning
lisavad, et pärast Teist maailmasõda on Ameerika Ühendriigid
osalenud 111 sõjalises aktsioonis ning nende sõjaväebaase
leiab vähemalt 120 riigis.
Kuid sellest hoolimata nimetavad
autorid USAd absurdi impeeriumiks. Ameerika Ühendriikide poliitika
absurdsus väljenduvat eelkõige selles, et erinevalt teistest
impeeriumidest, mis elasid paljuski oma allutatud territooriumide
röövimisest, maavarade ekspluateerimisest või maksustamisest,
ei oska USA sõjalise kaitse pakkumise eest oma partneritelt tasu sisse
kasseerida. Veelgi enam, autorid süüdistavad kuulsaid presidente
– Wilsonit, Roosevelti, Trumanit, Kennedyt, Reaganit ja Bushe. Keegi
neist ei paista olevat aru saanud, väidavad autorid, kuidas panna Ameerika
impeerium kasu teenima. Nende presidentide kaasabil on maailma suurimast
võlausaldajast saanud maailma suurim võlgnik, kelle võlg
ja välismaalaste käes olevate varade hulk ulatub astronoomilistesse
kümnetesse triljonitesse dollaritesse.
Ameeriklastest on
tänaseks saanud oma peamiste kaubanduspartnerite võlavangid,
kaubanduspartnerid ise finantseerivad laenamisega ameeriklaste kasvavat
võlakoormat. Ameeriklased ostavad eelkõige Hiinast. Hiina kasutab
aga saadud dollarid ennekõike uute tootmisvõimsuste rajamiseks,
USA valitsuse võlakirjade ja sealsete ettevõtete aktsiate
ostmiseks, mis omakorda on hoidnud kaua aega intressid USAs suhteliselt madalad
ning ergutanud veelgi tarbimist.
Kiire
majanduskasv ning usa võlakirjade ja teiste varade koondumine
järjest suuremal määral hiinlaste kätte on autorite arvates
Hiina juba tänaseks viinud maailmas valitsevale positsioonile. “Kui
Hiina ja teised Ameerika valitsuse võlakirjade omanikud otsustaksid need
maha müüa, pääseks Ameerikas põrgu lahti. Intressid
tõuseksid. Kinnisvara buumist saaks kinnisvara pankrot.” Impeerium
peaks teistelt riikidelt laenu juurde kerjama,” prognoosivad autorid ja
lisavad, et “raske on meenutada ühtegi impeeriumi, mis oleks kaua
vastu pidanud pärast välismaa laenudest sõltuvusse
sattumist” või ... “hiinlased ja jaapanlased võivad
Ameerika Ühendriikide majanduse ühe sõna abil põlvili
suruda”.
Huvitav, miks nad pole siis seda senini teinud.
Ilmselt pole see nii lihtne.
Siinkohal võiks autoritele
meelde tuletada, et nõukogude impeerium elas suurte välismaa
laenudega aastakümneid ning võlad polnud impeeriumi kokkuvarisemise
peamine põhjus.
Bonner ja Wiggin kirjutavad veel, et 1989.
aastal viskas Ameerikaga rivaalitsev impeerium pillid nurka. “Talle ei
aidanud mitte ainult sõjalisest võidujooksust Ameerika
Ühendriikidega, vaid ta ütles ühes ajaloo suurimas
pöördepunktis lahti oma ideoloogiast.” Naiivne on uskuda, et
kommunistliku partei, sõjaväe ja KGB juhid vabatahtlikult
hülgasid oma ideoloogia ja viisid Gorbatšovi juhtimisel läbi
perestroika nõukogude impeeriumi matmiseks. Selle totalitaarse režiimi
kokkuvarisemise peamisteks põhjusteks tuleks pidada hoopis suletust
rahvusvahelisele koostööle lääneriikidega pärast Teist
maailmasõda, nõukogude riigikorra ja käsumajanduse
puudulikkust. Rahva madal elatustase ja vabaduste vähesus alandasid
impeeriumi atraktiivsust nii selle sees kui ka riigi väheste
välispartnerite silmis.
Ka nõukogude impeeriumi kohta
kehtis seaduspärasus, et impeeriumid arenevad seni, kuni nad kasvavad, ja
hakkavad lagunema siis, kui kasvule on pandud piir ja tekivad alternatiivid.
Nõukog
ude impeerium ei suutnud külmas sõjas Ameerikaga konkureerida ei
majanduses ega heaolus (seda püüti küll kaua varjata ja nii
pikendati impeeriumi eluiga), ning lõpuks ka sõjalises
võimsuses.
Hüpotees võlgu elamise ja Ameerika
impeeriumi languse seosest jääb aga õhku rippuma ja sunnib
kogu Euroopat, sealhulgas Eestit, arutlema, kuidas tagada julgeolek ja
majanduse jätkusuutlik areng, kui see kas või isegi pikemas
perspektiivis tõeks osutub. Seni on just USA olnud Eesti
õigusjärgse iseseisvuse taastamise ja julgeoleku garant.
Tekib palju uusi küsimusi, näiteks, kas inglise ja prantsuse keele
asemel või kõrval peaks Eesti koolides õpetama ka hiina
keelt, kas ametnikud peaksid õppima meeldima ka Pekingi
võimudele, kas asutada Eestis hiina ärikoole Hiina
õppejõududega, et õpetada Eestis ärimehi investeerima
ja äri ajama Hiinas ja teistes Aasia riikides, jne.
Raamatu väärtuseks tuleb pidada ka seda, et ei
kajastata mitte ainult impeeriumide finantsmajanduse mehhanisme, vaid ka
nende mõju ülejäänud maailmale. Eesti-suurustel
(rahvaarvult) väikeriikidel on maailma ajaloos olnud vaid subjekti roll
impeeriumide ja suurriikide suhtes. Kui meie julgeolek sõltub
nüüd üha rohkem Washingtonist ja Brüsselist ning vähem
Berliinist, Londonist ja isegi Moskvast, siis kellest sõltub meie
majanduslik ja finantsiline olukord?
Kui kaugele saab Eesti minna
oma jooksevkonto ja kaubabilansi defitsiidi, laenamise ja võlgu
elamisega, et jääda iseseisvaks riigiks? Kuidas mõjutab
Ameerika kinnisvaramulli eeldatav lõhkemine Euroopa ja Eesti
kinnisvaraturge? Kus on meie võlgu elamise piirid ja kes neid kujundab?
Kes otsustab Eesti liitumise eurotsooniga? Kas teeb seda Eesti Vabariigi
valitsus, kaks Rootsi panka, kelle käes on lõviosa Eestis
ringlevast rahast, Brüssel, Washington või hoopis Peking? Nendele
küsimustele raamat vastust muidugi ei anna, kuid sunnib meid endid sellele
põhjalikumalt mõtlema.
Raamat sobib poliitikute,
üliõpilaste ja globaalsest arengust huvitatud inimeste
lugemislauale. Tõsise majandusteaduse jaoks jääb see
ilmselt liiga pinnapealseks, spekulatiivseks, vastuoluliseks ja subjektiivseks.
Pole välistatud, et raamat on teatud poliitika- ja majandusringkondade
tellimustöö.