Ühiskondliku lepingu idee on vana ulatudes tagasi vähemalt Antiik-Kreekasse. Lepingu idee keerleb selle ümber, kuidas põhjendada alluvate üle sunnivõimu omavat riiki. Hoolimata sellest, et riik näib inimeste jaoks iseenesest mõistetav, pole sugugi selge, miks peaks inimesed täitma kellegi teise poolt (nt ministri või politsei) antud korraldusi. Klassikalise sõnastuse sai ühiskondlik leping Briti uusaja filosoofilt Hobbesilt. Hobbes leidis, et kuna iga inimene on huvitatud turvalisest elust, mis väljaspool riiki oleks võimatu, siis on inimesed huvitatud riigi loomisest. Riik luuakse ühiskondliku lepinguga, mille kaudu indiviidid annavad ennast riigi alluvusse, nõudes vastutasuks turvalisust. Kui lepingu läbi loodud riik ei suuda tagada inimeste turvalisust, siis ei pea nad sellele riigile enam kuuletuma. Seevastu riigile, mis on taganud turvalise elukeskkonna, peavad kodanikud alluma. Hobbes määratleb riigi ja kodanike vastastikused kohustused ära turvalisuse nõudega. Tema järglane Locke näeb riigi ja selle kodanike vastastikuse kohustuse alusena omandit, mida iga inimene äraelamiseks vajab. Kuna inimesed ei suuda ise oma omandit kaitsta, siis ootavad nad riigilt, mille loomises on nad omavahel kokku leppinud, omandi kaitset. Riigile, mis suudab omandit kaitsta, tuleb alluda, kuid riigile, mis selleks võimeline ei ole, pole tarvis kuuletuda. Ideeajaloost leidub versioone, kus ühiskondlik leping ei tähenda kirjalikku või suulist lepinguakti, vaid põhineb vaikival nõusolekul. Platon arutleb, kas tema eelkäija ja õpetaja, Sokrates, kes mõisteti Ateena võimude poolt süüdi noorsoo rikkumises ja jumalate narrimises, võib vanglast põgeneda. Kuigi sõbrad on loonud Sokratese põgenemiseks soodsad tingimused, keeldub viimane pagulusse minemisest, sest leiab, et olles riigilt toetust ja haridust saanud, oleks ebamoraalne temal nüüd riigi korraldustele mitte alluda. Seega kui mõlemad pooled, riik ja alamad, teavad, mis on neile kasulik, siis nõustutakse vaikides vastastikuste kohustuste täitmisega.

Eesti arutlusel olev ühiskondliku lepingu projekt on mõnevõrra teistel alustel, kui selle klassikalised eelkäijad. Meil ei räägita vajadusest luua riiki, kuna see on meil olemas, vaid sellest, kuidas olemasolevat riiki kodanike jaoks paremaks muuta. Praegune olukord meenutab dilemmat, mis tekib, kui ollakse avastanud, et rahvas pole nõus riigiga ning ei teata veel, kuidas asju paremini teha. Projekti tasandil on jäänud kõlama idee vajadusest leppida kokku soodus-arengu prioriteedis, milleks on projekti koostajate poolt valitud lapsed ja haridus. Rõhutades laste ja hariduse tähtsust, püüavad ühiskonna liidrid osutada vajadusele kindlustada järjekindla poliitikaga rahva järelkasvu ja selle haritust.

Tuleb nõustuda, et rahva järelkasv on iseseisvusaastate jooksul olnud Eesti jaoks tõsiseks probleemiks. Ei saa kahelda, et riigi areng on vahetult seotud haridusega. Kuna vähe on neid, kes ei väärtusta rahva järelkasvu ja haridust, tekib küsimus, miks näha vaeva lepingu koostamise ja hiljem sõlmimisega, kui kõik toetaksid lapsi ja haridust soosivat poliitikat nagunii? Lepingut vajatakse, kuna Eesti vaesuse tõttu nihkub poliitiline tähelepanu lastele ja haridusele teiste valdkondade (pensionärid, maaelanikud, keskkond jne) arvelt. Leping peab tagama, et ühiskond nõustuks tervikuna, meie üldist vaesust arvestades, prioriteetse valdkonna pikaajalise rahastamisega.

Debatt ühiskondliku lepingu ümber toimub praegu eliidi tasandil ja pole teada, kas see kunagi kõigi kodanikeni jõuab. On avaldatud kahtlust, et eliidi tasandil sõlmitud leping ei esinda ühiskonna huve tervikuna. Mõned on isegi arvanud, et lepingu idee eliidi tasandil on seksistlik ja ebademokraatlik, kuna see on sünnitatud valdavalt maskuliinse kliki poolt. Kui leping sõlmitaksegi kliki või n.ö kitsa huvigrupi esindajate tasandil, siis on kriitika kahtlemata õigustatud, kuna tegemist pole iga ühiskonna liikme lepinguga.

Kuid hoolimata võimalikust kriitikast lepingu aadressil, ei ole mina selle idee suhtes esialgu väga skeptiline. Ma ei tahaks uskuda, et kui lõpuks jõutakse lepinguni, siis on see seksistlik ja diskrimineeriv ainult selle pärast, et otsuse on võtnud vastu kitsas ringkond. Kui ka kogu rahvas lepiks milleski kokku, ei pruugi tulemus sugugi parem olla, sest selles kokkuleppes domineeriks siiski enamuse hääl. Igas ühiskonnas, kus on võimalik eristada enamust vähemusest, surub enamus demokraatlike vahenditega vähemusele peale oma tahte. Seega kui praegust lepinguprojekti saab millegi poolest kritiseerida, siis selle poolest, et see on loodud kitsas seltskonnas.

Põhimõtteliselt ei ole ka see kriitika kuigi tõsiselt võetav, sest ajaloos ei ole tõenäoliselt kunagi tõelist ühiskondlikku lepingut kõigi ühiskonna liikmete vahel sõlmitud. See millest klassikalistes teooriates räägitakse on hüpoteetiline oletus, et õigustada riiki ja selle võimu oma alamate üle. Tegelikkuses on riigi poliitilisi otsuseid langetanud enam-vähem alati klikk, kes on olnud piisavalt agar poliitilistes küsimustes kaasa rääkima. Rahva üldine tahe või kõiki ühiskonna liikmeid ühendav ühine meelsus on müüt. Enamik rahvast pole iial olnud poliitikast piisavalt huvitatud.

Seega, kui ühiskondlikku lepingut kõigi ühiskonna liikmete vahel pole ajaloos eksisteerinud, ei peaks me väga muretsema ka selle pärast, et Eesti ühiskonnas toimuv debatt on maskeerunud eputavalt ühiskondliku lepingu nime taha.

Mille üle me peaksime muret tundma, on see, kas need lepped või otsused, milleni ühiskondliku lepingu nime all lõpuks jõutakse, on meie ühiskonna jaoks piisavalt olulised. Ühiskondliku lepingu tegelik väärtus peitub riigi ja kodanike usaldusväärses koostöös. Kui kodanikud usaldavad riiki, siis on nad nõus täitma ka riigi korraldusi. Me võiksime kasvõi kõigi ühiskonna liikmetega formaalse kokkuleppe sõlmida, kuid kui rahvas tajub, et temaga ikkagi ei arvestata, siis ei ole ta valmis ka lepingut täitma. Seetõttu peaksime muretsema, kas see siht, mille saavutamiseks püütakse kokku leppida, on meile kõigile vastuvõetav.

Tänase demokraatia väärtus avaldub selles, et iga indiviid saab lepingu koostamise protsessis kaasa rääkida. Mida rohkem kodanikud lepinguprojekti suhtes arvamust avaldavad, võib loota, et see, milles kokku lepitakse on ühiskonna jaoks sidusam. Kui praegusele protsessile järgnev poliitika leiab ühiskonna üldist mõistmist, siis on tegemist ühiskondliku lepinguga. Tänases seisus on veel vara ennustada, kas leping saab ühiskonnale siduvaks. Kui lepingu loojad ei oska tabada rahva ootusi ja soove või kui nad pole mõistnud vajadust sellega arvestada, siis ei sünni protsessist loomulikult ühiskondlikku lepingut. Selle asemele on poosetavalt ühiskondliku lepingu sõna taha peidetud meile harjumuspärane rahvaga vähe arvestav poliitiline otsus.