Ega järgneva poole tunni jooksul siin plaadil suurt nagu ei muutukski. Järgmises laulus kordab Mica “I’m stressed, I’m stressed” ja kuigi ei ole võimalik mitte mõista, et pooled lood on hoogsamad, seeläbi lõbusamad, ja pooled lood väga mornis minooris ballaadid, on läbiv meeleolu nukker ja trööstitu ja lugude võti pigem primitiivne. Mica ei pane seda nukrust kõlama kui fantastilist ja tegelikult lõbusalt kaasahaaravat meelelahutust ega ka kõrgkunstiliselt kauni melanhooliana, aga see on siiski kurbus, millega kuidagi meeldib koos olla. Pigem selline olukorraga leppinud ja sarkastiline tülpimus, justkui mõnest Seth MacFarlane’i animafilmist (juba teine viide multifilmidele, panite tähele?).

Lihtsakoelisi ja armsaid viisikesi on Levi oma popimas loomepooles alati esitada armastanud (ta on klassikalise hariduse ja treenitusega muusik, tegemas suuri samme soundtrack’ide heliloojana). Ent varasematel & The Shapesi plaatidel kõlab produktsioon kui tõsisem inseneritöö – ettearvamatult logisev ja rikkalik akustiliste lo-fi -helide, sämplitu ja elektroonika vedrustus. “Good Sad Happy Badil” nuputamist ja nikerdamist pisut küll leiab, kuid iga lugu saab hakkama ühe rifiga. Olgu selleks siis kas või luupima pandud inetu karjumine, nagu loos “Unity”. Peamiselt on muusika üles ehitatud prooviruumi improvisatoorselt jämmilt, mille trummar Marc Pell teistele teadmata salvestas. Kolmik oli lindistustelt kõlavast juhuslikkusest sedavõrd vaimustuses, et Mica lõikas lindilt välja kõige inspireerivad jupid, klopsis need lugudeks kokku ja kirjutas ühe jutiga kõikidele lugudele keerukusteta “head kurvad rõõmsad halvad” sõnad.

Kuna ma väga armastan Mica­chud, siis pean endalt küsima, kas uus album on parem või sama hea kui eelmised. Praegu pelgan veel veidi, et jääb varasemate plaatidele alla. Keskmine mulje kipub sinna mudru poole. Aga äkki on asi selles, et ma ei ole selle plaadiga koos olles jõudnud veel tõeliselt nukker olla. Äkki avaneksid siis hoopis teised värvid ja fantastiliselt lõbus meelelahutus.