Usust, prahist ja külaelust imelises Mehhikos
“Millisest USA osariigist siis sina pärit
oled?” kõlab Mehhikos reeglina üks esimestest sulle suunatud
küsimustest. Kuuldes, et su kodumandriks pole mitte Ameerika, vaid
hoopistükkis Euroopa, patsutavad kenad mehhiklased sulle soojalt seljale
ning võtavad kiirelt oma klanni liikmeks. Samas on täiesti
iseenesestmõistetav, et kui sul on hele nahk ja juuksed, pärined sa
just Ameerika Ühendriikidest. Gringod ehk Suure Venna USA maal
sündinud kodanikud on siin pea eranditult kategoorias
“ressursiimeja” või “vaenlane” .
Olen Mehhikos elanud alates jaanuarist, õginud
taco’sid, joonud end oimetuks jugo’dest (naturaalsed mahlad, mis
sind pea igal tänavanurgal kümnekroonise liitrihinnaga tervitavad) ja
veetnud kvaliteetaega vabatahtlikuna tänavalastega töötades.
Nagu mehhiko kuulus kirjanik Octavio Paz oma kaasmaalasi iseloomustas, on
tegemist kirju vee ja sügava põhjaga tüüpi tegelastega.
Esimesel hetkel, päeval, nädalal ei pruugi arugi saada, et
mehhiklased peidavad pea eranditult endas kirglikku heatahtlikkust ja
abivalmidust.
Imetlusväärne ja igati mõistetav on
nende armastus oma kultuuri ja ajaloo vastu. Leidub inimesi, kes esimese
sõna “hispaanlased” sisaldava lause peale krampi
tõmbuvad ja 500 aasta tagust vallutust kiruma hakkavad, kuid ka neid,
kes vapratele eurooplastele mütsi kergitavad ja neid keele, kristluse ja
härjavõitluse eest tänavad. Mehhiko peidab endas seletamatuid
müsteeriume. Kuidas sai juhtuda, et tuhandeid aastaid kestnud erinevate
pärismaalaste impeerium paarisaja hispaanlase poolt mõne aastaga
hävitatud sai? Kust tulid ja kuhu kadusid imelise kultuuri ja tarkusega
maiad? Tänapäeva Mehhiko on modernsusest ja minevikust läbi
imbunud kooslus. Eri laiuskraadidel võib ikka veel leida külasid
pärismaalastega, kes vapralt oma keelt ja kultuuri au sees hoiavad, vahest
aga just seetõttu ka riigi vaeseima rahva hulka kuuluvad.
Kui Mehhiko suurlinnu võib võrrelda pea iga metropoliga
Euroopas, siis kiirteedest kõrvale
jäävad,
mägedesse ja kõrbetesse peitunud külad on modernsusest kauged
kullaaugud.
Väikesed külad on vapralt säilitanud oma
täiesti ainulaadse hinge ja atmosfääri. Just nendel looklevatel
külatänavatel ja -turgudel võib leida vasteid
värvilistele Mehhiko-kujutlustele.
Hobuste või eeslite
taha rakendatud vankrid, kuhu on end mahutanud terve arvukas suguvõsa
pluss koerad, kassid, kanad ja muud loomad. Sombreerodes, päikesest
tumedaks ja kortsuliseks muutunud nägudega, tubakat popsivad vanamehed,
värvilise tekiga ema selga seotud sõstrasilmne laps või
kaks, pikapatsilised vanaemad ja pikakleidilised noorukid.
Minu
kodulinna läheduses Kesk-Mehhikos leidub kohti, kus ekstreemelamuste
otsijad pea igast teisest majast kohalike käest pimestavalt õudse
lõhnaga iidsete jumalate jooki pulket võivad osta. Järgmises
külas võib end ületarbimise korral hallutsinatsioonide seltsi
viia meskali abil.
Samasse staadiumisse võib jõuda
seente varal, mis “seenteküla” elanike toidulaua magustoidu
moodustavad ja mida siiamaani hispaanlaste eelsete traditsioonide kohaselt
ravimite, vaimude väljaajamise ja õndsushetkede eesmärgil
tarbitakse.
Küla elab aasta otsa oma
traditsioonilise festivali nimel. Need on päevad, kus mehhiklaste
elurõõm ja uskumused kõige eredamalt säravad, ja
nendest osa võttes saad elamuse, mis sind mehhiklastega nendel jumalikel
hetkedel lahutamatult üheks seob. V&oti
lde;ib tunduda uskumatu, et mõne küla tippsündmuse võib
moodustada kuradipüha, mil nii lapsed kui vanurid end loomanahkade,
sarvede ja sabadega ehivad ning külatänavatel šamaanitrummi
rütmis tantsu löövad.
Samas on mehhiklased tuntud
kui truud katoliiklased ja ühed tõsiusklikumad Ameerika mandril, ja
siiski paneb hämmelduma nende võime leida ka kõige
ülerahvastatumas, mustemas või ajuvabamas kohas ruumi kristluse
atribuutika demonstreerimiseks. Jeesuslapse sõbrad on kõik
ühistranspordi liigid, baarid-restoranid ja kauplused. Ta on poseerimas
kleepsul, skulptuuril või maalil nii rekkaautosid kätel hoides kui
koos kingade, kalaroogade ja tortilladega. Autode lõhnakuuski asendavad
ristid, bussiootepaviljoni seina sisse on kruvidega kinnitatud väikesed
kabelid, mille suuremõõtmelisemad analoogid moodustavad ka
enamiku baaride-restoranide keskme.
Lastekodus, kus mina
töötan, ei tunne me samuti puudust kabelist. Teisiti ei saakski. Igal
nädalavahetusel saavad lapsed juba maast madalast kasvatust
usuküsimustes. Tänu sellele teavad ka kõige pisemad, et teatud
probleemid tuleb lihtsalt jätta Jumala hooleks ning oma pead nendega mitte
vaevata. Selle loodetavasti mitte religiooni kritiseeriva lausega tahaksin
jõuda järgmise tähelepanuväärse nähtuseni
Mehhiko kultuuriruumis, milleks on looduskorrashoid. Etteruttavalt öeldes
on see nullilähedane ja kuulub kategooriasse “Küll Jumal appi
tuleb, kui me juba tõesti põlvini saasta sees oleme!”.
Mitmeid kordi olen oma lastega tänavatel jalutanud ja kartulikrõpsu
nautinud. Sisu lõppedes lendavad igasugused ümbrised, purgid ja
pudelid keset tänavat või lähima linnanaabri aeda. Minu
õpetajaliku noomimise peale vaatab mulle vastu armas lapsenägu, kes
kohe kuidagi ei suuda mõista, mida ta valesti on teinud.
Et
prügimäed kenal suvepäeval silma ei riivaks, on mõttekas
käia, pilk pilvedes, ja pigem olla tähelepanelik autoteede
ääres kõndides, et prügielement sulle
möödasõitva auto aknast pähe ei lendaks. Tolucas, linnas,
kus mina elan, leidub prügikaste vaid kesklinna lähimas
ümbruses.
Mehhiko veidi üle 100 miljoni
elaniku seas on umbes 25 miljonit kodanikku ilma tööta ja nende
eiteakust tulev päevasissetulek ületab harva 10 peesot (peeso on pea
üks-ühele võrdne Eesti krooniga). Töötud jagunevad
sealjuures n-ö laiskadeks töötuteks ja töökateks
töötuteks ehk siis inimesteks, kes igal võimalikul viisil
teatud teenuse või toodanguga endale tortillat teenida üritavad
ning päeva niisama supermercado trepil istumise, oigamise ja käe
väljasirutamisega loojangusse ei saada. Kõiksugu müüjaid,
saapapuhastajaid, ennustajaid, tsirkuseartiste, muusikuid, tuleneelajaid,
massööre ja veel tuhandet elukutset esitavaid inimesi on Mehhikos
tõesti igal sammul. Autoga punase foori all peatudes on teenusepakkujad
sekundiga vallutanud igasuguse väljavaate võimaluse: noormehed
kokakoolapudelis aknapesuvedeliku ja lapiga löövad hetkega
läikima igat liiki transpordivahendi, samal hetkel võid sa valida
toidumoona, silmailu või lihtsalt kenasid suveniire autode vahel
liikuvatest kahejalgsetest kaubamajadest.
Kolmanda kategooria
tänavatöölistest moodustavad väikesed lapsed, kes oma
tolmust ihu hetkega lahtikäival vaibal rullivad, tuleneelajad ja
žonglöörid, akrobaadid ja muusikud. Sama elukutse esindajatest ei saa
mingil juhul mööda Mexico City metroodes, kus pikki otsi
sõites võib end
kiirelt kurssi viia päevakohaselt popimate salsade, cumbia’te
või reggeton’irütmidega ning uusimate muusikavideotega.
Kõlarid kotis, veedavad paljud perekonnad tunde allilmas kihutades ja
10-peesoseid kogudes, ülejäänud aega kodus CD-toorikuid
täis kirjutades.
Tagasi maa peale tulles
tervitavad sind aga tänavanurkadel istuvad käsitöölised ja
söögitädid, kes oma suurtes, ratastel püttides maisi
või tamalest (90 protsenti searasvast koosnev asteekidelt pärinev
rahvustoit) keedavad või kaktuselehti praevad, mis ainuüksi oma
aroomiga keele alla viivad. Mehhiko – nii mustuses kui
rõõmus, oma värvide ja muusikaga – on võrdne
karusselliga, millelt ka peapööritusega naljalt maha ei tahaks
tulla.