Uudishimu, iroonia ja äng maitsekas komplektis
Mulle tundub, et kunstnike liidu aastanäitus on võrdlemisi halb formaat. Justkui oleks kuraatoriga kontseptsiooninäitus, samas paistab enamasti laadalikult laialivalguva olemisega töödevalikust üha kuidagi pealesunnitud olemisega demokraatlikkust, ja huvitaval kombel näib toimivat reegel, et mida leebemalt kogu tunnustatud kunstnikkonda linna kõrgekvaliteedilisimal näitusepinnal löögile lastakse, seda jubedam saab tulemus.
Pisut järele mõeldes on muidugi igati loogiline, et valmivate teoste kõrvutamissõbralikkus pole keskmise tippkunstniku töö prioriteetide seas, nagu pole seda paraku ka vastamine kellegi teise formuleeritud üldsõnalistele kontseptsioonidele, ent kahtlemata peab igaüks neist oma loomingut aastanäitusele pääsemise vääriliseks. Kuraatorikoht sel näitusel pole seega just kadestamist väärt. Küsimus pole kontseptsioonis - selle roll aastanäituse õnnestumise või ebaõnnestumise juures tundub olevat teisejärgulise tähtsusega, sest kuitahes geniaalne kontseptsioon toimib vaid seinateksti tasemel, kui kuraator on piisavalt pehmeke, et lasta end prestiižssele näitusele murda püüdval kunstnikelaviinil jalge alla tallata.
Aastanäituse õnnestumine taandub seega küsimusele, kas kuraator kontrollib olukorda või mitte. Ning “Identiteedid” on küll tavakohaselt laiapõhjaline, ent ilmselgelt keskmisest märksa karmikäelisemalt koostatud. Juba see, et töid on lihtsalt vähem, tähendab ikkagi kummitava ruumikitsikuse kiuste tavalise täistopituse ja seosetuse mulje taandumist. Ja kuraator Harry Liivranna valikust läbi kumav selge subjektiivne maitse tundub korduvalt nähtud anarhiale tagasi mõeldes tervitatavalt värske.
Identiteediteema pole kontseptsioonina just põrutavalt üllatuslik, ent on antud juhul suurepärane “vihmavari” – piisavalt terane ja samas piisavalt mittemidagiütlev, et ära mahutada kõik, mis koostajale parasjagu huvitav ja oluline tundub. Õigupoolest seobki väljapaneku tervikuks mitte niivõrd tööde haakumine identiteetideteemaga, kui kuraatori silmnähtav armastus vaimukate, ilusate, tehnilises mõttes laitmatute, sisult intrigeerivate ja puhuti agressiivselt publiku taluvuspiiri kriipivate, ent siiski otsesest konfliktsusest hoiduvate teoste vastu. Nende väljaotsimisega on ka vaeva nähtud: standartne näituseaasta greatest hits kahvatab seninägemata materjali kõrval. Kõik pole muidugi ühtlaselt hiilgav, aga päris juhusliku moega jama ega maitsevääratusi silma ei jää ning valik tervikuna on selgelt teatud kvaliteedilävest ülalpool.
Esmalt jääb näitusest meelde hulk head uut ning ilmselgelt klassikaks saamise perspektiivi evivat maali, mille nägemine rõõmustab sõltumata sellest, millist saba pidi iga pilti parasjagu, kui üldse, identiteedisupi sisse vedada annab - Peeter Alliku “Igaühest meist oleks võinud saada copywriter”, tõusva tähe Merike Estna hitt “Küülik”, Ado Lille jõuline “Androgüün”, Maarit Murka šikk “Uma 1”, Tõnis Saadoja kalgid natüürmordid jne. Praeguses hetkes kahtlemata hiilgava Nelly Drelli (“Eesti sõdur Iraagis”) tulevikuperspektiive tundub aga olevat pisut raskem hinnata. Ja kõigilt suurepäraste töödega esindet vanadelt ja uutelt staaridelt suudab ometi show varastada Kaido Ole lihtsa ja lööva “Tüdruku ja poisiga”, kelle ühetaolised suletudsilmsed nukunäod on enesele sellest aru andmata tardunud vääramatult polaarsesse vastandusse.
Ülejäänud väljapanek näksib identiteediküsimust vahelduva entusiasmiga siit ja sealt: vaetakse suhet minevikku (Mati Küti võrratult lakooniline “Nimeta” – vineerkast, millel algne venekeelne kiri “Ne kantovatj” on maha kriipsutatud ja asendatud “vastupidise” eestikeelse juhisega “Kantida!”), nagu ka kaasaega (Katja Koorti “ID-punktuur”), teiste nägemust meist (Tiina Tammetalu nn. Nigeeria kirjad – nad loodavad, et sa oled loll), rahvuse küsimust (Rein Erebi irooniline “Peko Seto Flot”, hävitav kogupauk õilsa vana eestluse koondkuju “tädi Maali” pihta Seaküla Simsonilt), loomingulist eneseteadvustamist paigalseisja või edasiliikujana, jne.
Usuleige ja poliitikast parem eemale hoidva kunstnikkonnaga Eesti tingimustes on vist võrdlemisi eelduspärane, et poliitilise ja religioosse identiteedi problemaatika jääb üldpildis kahvatuks. Selle asemel paistab jõuliseimana programmis väljareklaamitud kategooriatest näitusel silma kehalise ja/või seksuaalse identiteedi küsimus. Sellesse kuuluvad laia publiku seisukohast riskantsemad tööd, eeskätt kaks videot: Jaan Toomiku - Jaan Paavle – Risto Laiuse sissevaade kriminaalide intiimsemate kehakaunistuste maailma ning Andro Kööbi provokatiivne lugu transvestiit Julia argielust. Ehk küll masside meelepahalained koguvad juba hoogu, tuleb tõdeda, et mõlemad tööd istuvad õigupoolest näituse keskmisest paremini kontseptsiooni ning kumbagi ei saa nimetada tühipaljaks rõvetsemiseks šokeerimise eesmärgil. Näitusel pole Toomiku videost terasemat vaatlust sotsiaalse identiteedi tähistamisest füüsiliste tunnuste kaudu. Kööbi videos ahvatlevalt väänlev ja grimassitav “Julia”, kelle tegemisi esitletakse võikas rohekas valguses deemonlike mörinate saatel, omakorda tabab märki kui keskmise hetero-eestlase enesenägemuse antitees ning jubedamate enesekohaste hirmude kehastus.
Ülejäänud kahte näituse neljast videotööst paistab läbivat mure isikliku füüsise pärast. Ene-Liis Semperi esteetiliselt mõjus, ühtaegu atraktiivselt dünaamiline ja oma staatilises surutuses kõhedusttekitav “Nurk” näitab autorit, kelle aeg-ajalt kaamerate vaatevälja eksivas pilgus on äraolev meeleheide, hingeldamas visalt mingi rutiinse füüsilise tegevuse kallal. Igavene rassimine nähtamatuks jääval trenažööril näib muuhulgas vihjavat eneseteadvustamisele läbi sotsiaalselt aktsepteeritavas vormis keha. Sarnane mure keha ajalikkuse ja ees ootava pöördumatu allakäigu pärast paistab Mark Raidpere ekshibitsionistlikust, ent julma vääramatusega dateeritud enesereflektsioonist. Mõlemas töös tuikab spetsiifiline enesele suunatud kalkus, pidevalt taustal kummitav enesevihkamine ja hirm oma keha alaväärtuslikuks osutumise ees. See on näituse vaikne raskuspunkt, valusalt märkitabav olukorras, kus hiilivalt kasvav osa Eesti elanikkonnast peab praktikas kehtivaks ühiskonnakorraks parlamentaarse demokraatia asemel kehafašismi – miks muidu kordub näituse külalisraamatuski täiesti arusaamatul põhjusel erinevates käekirjades sonimine “liiga palju tselluliiti!”?
