Uue aja inimesi: kontrolör Mati

Matil on seljas hiilgav kollakasroheline vest.

Vesti all on turvamehe vormiriided.

Mati seisab päikseprillimüüja leti juures.

“Et mis räägid siis? Mõni su prille ostab ka?”

“Ah, sittagi pole. No ikka ostavad, haa, haa.”

Päikseprillimüüja võtab hajameelselt ühe prillipaari teise järel ja proovib ninale.

Kontrolör läheb turuhoonesse.

“Üks longero,” ütleb kontrolör.

“Kurk kuivab vä?” aasib müüja Piret.

“Vaata sa mul…” pobiseb kontrolör ja läheb õue tagasi.

Üks auto on parkinud otse turuhoone ette.

“Ossa raisk.”

Kontrolör hakkab kviitungit kirjutama.

Kole palav on.

Kviitung läheb kilekotti ja klaasipuhastaja alla.

Kontrolör astub õllekasse.

Tanja on leti taga.

“No anna klaasi, krassaavitsa.”

Tanja naeratab ja annab klaasi kirjaga “Coca- Cola”.

Kontrolör valab longero klaasi ja joob mulinal.

“Äähh.”

Mati on elukutselt hoopis konditustaja.

Kuid kes vajab praegu konditustajaid?

Mati kohendab vesti ja tammub mööda kõnniteed edasi-tagasi.

Kõik autod on seal, kus nad ennevanastigi olid.

Kõigil autodel on parkimiskaardid või mobiilparkimise kleepsud.

Keegi ei pargi turuhoone sissesõiduteele.

“Küll on jama,” mõtleb kontrolör.

“Sa juba nii vara väljas,” küsib prillimüüja.

“Missa hädaga ära teed.”

Kontrolör läheb puu alla ja vaatab uniselt möödakäijaid.

Üks auto jääb paarikümne meetri kaugusel seisma.

“Kas tõesti?” mõtleb kontrolör.

Ei, auto läheb sama äkki minema, kui tuli.

“Ei saa siis pargitud, no mida,” pomiseb kontrolör.

Ikka kole palav on, inimesed lõõtsutavad, kontrolöril on selg märg.

Kontrolör läheb turuhoonesse.

Mingi tüüp teeb teda nähes vehkat.

“Anna mulle veel üks longero,” ütleb Mati.

“Sinu suu ei ole seinapragu, jah.”

“Missa, Piret, lõõbid, vaat kui näitan sulle.”

“No näita siis.”

“A vaata kui näitan.”

“Pole sinust näitajat,” ütleb Piret ja läheb tagaruumi.

Kontrolör koperdab tänavale tagasi.

Üks auto on ära sõitnud ja koht tühi.

Kontrolör haigutab.

Kolm soomlast lähevad järsku hirmus kiiresti mööda.

Kontrolör läheb õllekasse tagasi.

“Eks ma jälle klaasi taha,” ütleb ta Tanjale.

Tanja annab talle klaasi kirjaga “Sprite”.

Kontrolör kallab longero klaasi ja joob mulinal.

Laes pöörleb ventilaator.

*

Miks ma kirjutasin sellise täiesti mõttetu, pseudosauterliku tekstijupi?

Ma olen alati tahtnud kirjeldada igavust ja imetleda inimesi, kelle elu on väljakannatamatult igav. Kuidas nad ellu jäävad? Kuidas nad tühjust kannatavad? Igavuse talumine on suur ja seletamatu müsteerium.