Usutavasti leidub vaatajaid, kes värskelt Ugala lavale jõudnud Ulespiegeli-saagast mingeid alltekste ei otsi, ja ei saaks öelda, et teater Tema Kõrgus Külastaja tühjalt minema saadaks. Peeter Tammearu lavastus on haarav ja tempokas, Jaak Vausi kujundus efektne ja mobiilne (ometi kord vineeri- ega papilõhnata!), Olav Ehala juba retrolikult mõjuv muusika tundeline ja teravmeelne, Teet Kase liikumisseade diskreetne ja sundimatu. Näha pakutakse värvikat taustkarakterite revüüd, kus tehtud rolle mittemillestki (Aarne Soro, Peeter Jürgens, Kadri Lepp). Eri ajastud on julgelt segamini (näiteks indulgentse rebib munk kõhu pealt olevailt paberirullidelt justkui sovjetiaegne bussikontrolör), mängulaadis on aimata improvisatsioonilist avatust. Ei saa ka nuriseda, nagu oleks tegelastest muusikaliliku naivismiga üle rullitud. Eriti käib see Andres Noormetsa kohta, kes oma ilgemast ilgemaid tegusid sooritava kalakaupmehe mängib siiraks ja kaitsetuks nässakaks

Mis muusikali žanrikaanonite täiuslikust täitmisest puudu jääb, sõltub teksti kompositsioonilisest kipakusest. On ju muusikali suur võlu eelkõige puhta vormi võlu, kus lisaks perfektsetele osatäitmistele naudime ka faabula perfektsust. Gorini tõlgendus pole ses suhtes veatu: mitu "intriigi" mõttes olulist tegelast  kaovad tükiks ajaks või pole piisavalt välja arendatud (eeskätt puudutab see "subretipaari", Carita Vaikjärve Kallekeni ja Tarvo Vridolini Lammet).

Aga kuidas on lood tolle teise, "vähemkõrge" vaatajakontingendiga? Sellisega, kes loeb näiteks kavalehelt žanrimääratlust "peegelkomöödia"? Tõesti, meenub talle nüüd, Thili "avanumber" pajatas peegelpiltide petlikkusest, peeglit hoidis pihus meelesõge Katelijne (Anne Valge), kes varem, Thili sündimise aegu oli ekstaatiliselt kuulutanud: "Kaks lapsukest on sündinud!", sidudes Thili kokku tema ideelise vastase, kuningas Felipe II-ga. Ka tuleb meelde, kuidas Thili nägemustes on noor kuningas (Priit Võigemasti nauditava groteskisoonega loodud roll) Thilile näkku paisanud: mis tead sina minu valudest! Jah, nii on see ilmselt mõeldud - kaks samaealist noorukit oma eluspielidega kui teineteises peegelduvat-võimenduvat individuaalsust. Aga selle peale tuleb vaataja alles kolmandal päeval, selleks on kogu peeglimetafoorika on esitatud liiga hajusalt.

Kriitikast on kostnud juba pettumusnoote nimikangelase Ott Aardami osalahenduse loiduse ja passiivsuse üle. Tõesti,  Aardami valdavalt rabedalt mõjuv Thil pole mingi ekstsentriline lõuapoolik, trickster, sarkastiline narr. Kuid siis korraga märkad, kui hästi sobib nimelt selline Thil oma isa Klaasi (Tõnis Mägi) pojaks -  samasugune boheemlik üle- ja eemalolek kogu maailma rähklemisest. Ning sarnast vaikselt alistuvat, kuid elutervet veendumust kannavad ka Thili ümbritsevad naised, eelkõige muidugi Maria Soometsa erakordse muusikalitajuga mängitud Nele, aga ka Thili aristokraatlikult väärikas ema Soetkin (Leila Säälik).

Ning ehk umbes siin ongi uuenenud ajaspiegeli lihtne sõnum: milleks oma meeli koormata kaklustega erinevate usukonfessioonide, tuhmuvate krosside ja pleekivate kroonide ümber? Meelerahu maksab enam ja totter toimekus ei lase märgata päevade kulgemist... mõtleb vaataja ja tunneb korraga tänulikku vabastavat kergust.