Kui Tartu ülikooli maalikunsti eriala kaheksa lõpetanu puhul midagi vormiliselt ühendavat välja tuua, siis seda, et enamik neist töötab julgelt suures formaadis ja eelistab pretensioonika teemaga ja koloristlikele väärtustele orienteeritud figuraalkompositsiooni. 

Kaheksa bakalaureust kaitsesid oma töid esmaspäeval ning erinevalt Eesti Kunstiakadeemia maalidiplomandidest tegid nad seda auväärse traditsiooni kohaselt näitustega (lahti Tartu Kunstimuuseumi viltuses majas kuni 18. juunini ja Kunstimajas 23. juunini), mitte portfoolioga. Mulle jättis kõige tugevama mulje kolme meditatiivse tööga esinenud ja Plotinose filosoofiast inspiratsiooni saanud  Andrus Raag. Kontseptuaalsel tasandil edestas ta kaasõppureid oma küpsuse, süsteemsuse ja rafineeritusega, ning ka manuaalsed oskused on tal lühikese stuudiumiaja kohta tähelepanuväärselt head.

Teine figuurikujutaja Eva Labotkin demonstreeris suurepärast intensiivselt läbimaalitud pindade valdamist hiigelformaadis poolakti žanris. Oma nelja koloriitset ja ekspressiivset tööd eksponeeris ta n-ö ruumina ruumis, mis ruumisemiootiliselt (ning muidugi modelli kehakeelest sõltuvalt) kutsus esile võrdluse energiast laetud poksiringiga. Kolmas perspektiivne noor maalija on vahepeal aasta ennast Berliinis täiendanud Maria Arusoo, kes maalib tekste, uurides maali(liste) vahenditega ja tõlkides kunsti keelde verbaalset teksti. Visuaalse keelemängu viib Arusoo ka julgelt tänavale, linnaruumi, andes kunstile vaimukalt uusi ühiskondlikke tähendusi ja esitades küsimusi kunsti piiridest.

Janek Ruusi mustvalges koloriidis lõputööd tegelesid legendaarsete mustvalgete filmide dramaatiliste kaadrite taaslavastamisega üsna fotorealistlikus maneeris, praktikas abiks kodune mudelautode kollektsioon ja vaimus abiks nostalgia mõõde. Paralleelselt ka moeõpingutega Tallinnas seotud Ksenia Jedomskihh konstrueeris oma firmarõivaste suhtes kriitilise ja iroonilise hoiakuga kolmikmaalis “I must fashion!” omanimelise brändi. Ruta Paap maalis hiigelsarja naise siluettidest, Olesja Katsanovskaja seeria sümbolistlikke vanameisterlikke maastikupilte ning Kadri Kaarlõp illustreeris kolme maaliga muinasjutte.

Oli sümpaatne, et kaitsmisprotseduur kestis kaua ning et üritusest võtsid osa ka lõpetanute sõbrad ja tuttavad. Kuid kuhu jäid galeristid ja kunstidiilerid, kes selliste ürituste puhul nagu uue maalijatelennu näitus ummistavad Amsterdami, Berliini või Londoni kunstikoole, et noppida välja värskeid talente oma galeriidesse?