Bluus-rock-trio ajutine taasühinemine.

Ka ajal, mil Cream midagi tähendas (ja see aeg oli peaaegu 40 aastat tagasi), oli ta tegelikult teise järgu bänd. Ma tean, jah, et see on natuke suureliselt öeldud ja natuke ebaõiglane ka, aga ikkagi… Sest vaadakem tõele näkku, tolles bluus-rock-stiilis improviseerivate power-triode kategoorias oli vaid üks esimese järgu bänd ja seal mängis kitarri mitte Eric Clapton, vaid Jimi Hendrix. Hendrix oli loodusjõud – päike, kuu ja tähed. Cream oli pelgalt kitarr, bass ja trummid. Mis sest, et seda kõike mahukalt, massiivselt, jardide kaupa. Ei, Cream oli OK, kui nad usaldasid koonduda võimalikult lähedale oma pompöössetele riffidele (“Sunshine Of Your Love”), ent hoopis vähem OK, kui käima läks ühemõõtmeline jam session. See plaat siin, mis märgib nende ajutist kevadist taasühinemist, on nii ühemõõtmeline jam session, et kui sa astud toas kas või kaks sammu vasakule, oled kohe tolles teises, paremas mõõtmes. Ning kustuv tähelepanu ei anna mingit vihjet sellele, mistarvis kostab sinuni ikka veel see tolmune anakronism. 4

Tõnis Kahu

Mew
“And the Glass Handed Kites”
(Sony/BMG)

Romantiline ilu-indie Taanimaalt.

Jaak Sooäär – hirmandekas ja kõrgelt haritud kitarrist – rääkis mulle millalgi, kui nigel on muusikaskene Taanis. Ma tõin talle näiteks The Ravonettesi, et seal ilus tüdruk laulab ja kuulsad kah ju. Ta olla tore tõesti – Jaak käis temaga koos koolis.

Ma ei imesta, kui Sooäär ka Mewi tüüpe tunneb, sest nad on samuti taani bänd ja kindlasti korralikult muusikatunnis käinud poisid.

Kõlavad nad aga nagu kellegi uitidee sundida A-ha Yesi ja My Bloody Valentine’i kuulama ja siis sellest isnpireerituna muusikat tegema.

Ühesõnaga, täitsa hea. 7

Raul Saaremets

Bon Jovi
“Have a Nice Day“
(Island)

13 lugu tähendab seekord õnnetust.

Selline stsenaarium on mõeldav küll: Jon Bongiovi (või semu Tico Torres või Richie Sambora) soovib nii palju head ja annab endast nii palju, et lihtsalt väsib ära, vajub kurnatuna maha, kuid tõuseb sihikindlana taas (“Last Man Standing”). Sõnab mõned elutargad õpetused (“Have a Nice Day”), võtab suuna koju (“Who Says You Can’t Go Home”), kuid saatuse tahtel jõuab armukese poole (“Dirty Little Secret”). Aga kõik pole nii lihtne (“Complicated”), hambad valutavad lüüasaamistest (“Novocaine”) ja armastus ei vedele maas (“I Want to Be Loved”), seda ülevat tunnet peab kannatlikult ootama (“Welcome to wherever you are”). Vahepeal teeb kangelane sisekaemusse pöördunult suitsu (“Last Cigarette”), kinnitades sedasi ka enda olemasolu (“I Am”). Olemasolu, mis alistab pettumuse, mis purustab takistused, jõudes läbi pihtimuse (“Story of My Life”) ja andestuse kirkasse torni, kus kõlab vabastav heli (“Bells of Freedom”). Selsamal hetkel võrsub maa seest imetabaselt kaunis lill (“Wildflower”), mis avab oma õied kellalööjale teadmises, et rumalatel veab. 1

Aleksander T. Yostafa

Turin Brakes
“Jackinabox”
(EMI)

Lühikese eaga naturaal­kitarrit­se­mine ja õrnutsemine.

Turin Brakes on igaveseks kinni jäänud sellesse suvise pärastlõuna idülli, mille üksikuid elemente ei ole endale kuigi raske ette kujutada – kiil piimakannu ääre peal ja tuules lehviv valge siidkardin. Avalugu “They Can’t Buy the Sunshine” võtab selle tunde väljendamiseks appi raadiokantri havai kitarri, seejärel keerab “Red Moon” Spinal Tapi laadses rock-uljuses kitarrivõimu nupu ühe pealt kahe peale (boo!), et omakorda sumbuda “Foreveri” siirupisse letargiasse. Turin Brakes on võitluses ajatu jõudeelu kaitseks valinud oma relvadeks naturaalkitarri nailonkeele ja veatu vokaalharmoonia ning nende eesmärk on üllas – peletada päikese eest vähemgi pilvekribal.

Ainsana hakkab rohkem kõrva häbitult MOR-popp “Asleep With Fireflies” oma trummiharjadel lendleva refrääniga, aga üldiselt on selle plaadi puhul tegemist ühepäevaliblikaga – korra kuulad ja järgmisel päeval on ta sinu elust igaveseks läinud. 3

Tristan Priimägi

Disturbed
“Ten Thousand Fists”
(WEA)

Uusmetal-jõmakad otsivad juuri ja vanu fänne.

Viie aasta eest komeedina nu-metali kõrgliigasse kerkinud Disturbed suutis oma teise plaadiga “Believe” võõrandada suurema osa endale kiirkorras võidetud fännidest, kellele ansambli jõuline areng niihästi muusikaliselt kui artistlikult ilmselt talumatuks osutus. Kolm korda kehvem müügitulemus seab artisti üldjuhul surve alla ja on paratamatult jätnud jälje ka käesolevasse plaati, mis püüab teadlikult hellitada igaüht, kes kunagi Disturbedi muusikast midagi arvanud on. Teatud vingerpuss žanripuristsetele kuulajatele siiski mängitakse üksikutes lugudes kõlavate, nu-metalis täielikuks tabuks olevate kitarrisoolode kujul, isegi kui viimased esialgu üpris kobavad on.

Ei ole kahtlust, et Disturbedi püsirepertuaar selt kettalt väärilist täiendust saab (nt “Stricken”, “Just Stop”), kuid plaat tervikuna on liiga pikk ning sisaldab tarbetut täitematerjali, mille kõige tüüpilisemaks esindajaks on sihitult kulgev “Overburdened”. Teiseks albumi üldist atraktiivsust vähendavaks teguriks on asjaolu, et kuulajad, kelle eelistus kuulub selgelt ühele kahest ansambli varasemast kauamängivast, leiavad tarbimisväärtust vaid pooltest uuel plaadil pakutavatest lugudest. 7

Andri Riid

David Gray
“Life in Slow Motion”
(iht/Atlantic)

Kas produtsendist on kasu?

David Gray on teinud ühe plaadi, mis jäi väga meelde; ja enne seda hulga muid, mida ei tea keegi. Nüüd on ta jälle vana ülesande juures, soovides teha midagi suurt.

See on katse eelnenut korrata, abiks staarprodutsent Marius de Vries. Kõik on vanamoodi, aga värvi on rohkem, detaili on rohkem. Iseasi, kas see on hea, kas küll (massiivne produktsioon) ei tee küllale (Gray enda muusika, kuigi olemuselt folgilik autorilaul, on kõike muud kui liiga lihtne) liiga?

Kahemõtteline olukord. Või ei pea me seekord seda probleemi lahendama? Kuulame uut David Gray plaati, mis on hea igatahes, ja ei lasku mõtteta arutlusse? 6

Tõnu Kaalep