Diiva sentimentaalne tagasitulekukatse.

Algus on päris kurb. Banaalne, keemiarohke, ajaloost puutumata sünteetiline heaolukeskkond ajatule megabeibele taustaks. Ei, ma ei taha mingeid moodsaid biite, aga pr Streisandi hubases elutoas näib aeg ikka seisvat. Enam kui seisvat. Võibolla on seal minevik?

Kui Barry Gibb laulma hakkab, muutub miski. Sentiment murrab sisse. Isegi kui laulud ei ole enam nii head, nii hitid ja nii zeitgeist’ised kui 25 aastat tagasi ilmunud albumil "Guilty", millele uus plaat lisaks tegijaile ja kaanekujundusele ka skeemi poolest püüab sarnaneda – Gibbi ja Streisandi täismõõdus duetid on lood 1 ja 6 mõlemal plaadil, mujal ilmub Gibbi hääl tausta. Mis sest, et vanast biidžiislikust falsetist on väga vähe järel. Streisandist õhkub seda mida ikka: muusikal, Broadway jne. Kas see on halb? Ei ole.

"Night of my Life" on vanaaegne diskohitt, Gibb rabeleb siin eakohatult, aga tagajärg on tore. Anakronistlik jah, aga tore ikkagi. 6

Tõnu Kaalep

Starsailor
"On the Outside"
(EMI)

Liialt vara, liialt palju tarbetut melanhooliat.

Starsailor. Vaatasin plaati ja mõtlesin: "Noored poisid nagu ponksid, küllap pisut ikka turris ka." Tutkit! Need on hoopis neli elule alla vanduvat kurba trubaduuri, kelle maailmavalu on kuidagi raske uskuda. Umbes nagu vana-mees-tahab-koju laadis pelgupaika minek. Ja üle miljoni plaadi artistide ühiskonnakriitika kõlab alati vähe õõnsalt.

Sõnad. "Do you see what I see? A classless society". Ei paista kusagilt. "A plastic society won’t bring us to our knees". Üldiselt plast surub raskusteta põlvili. "Tired of living in this modern world". Unerohtu pole vajagi. "A war for corporate glory, re-told as a fairy story". "No Logo" on tõlgitud 27 keelde. "I don’t see myself when I look in the mirror". Lacan piiritleb peegelfaasi 6 kuni 18 elukuuga, selles arengujärgus ei suuda inimlaps veel arusaadavalt rääkida.

Muusika. Kõik, kes on kuulnud, on lausunud: "Vaese mehe Coldplay"; "Tavaline raadiomusa". Väga raske on leida vahendit, millega Starsailorit keskmisest soft-rock-ballad-pop-tsoonist välja sikutada. Oleks nad järjekindlalt laiavad rock’isaurused saaks vähemasti õhinal piki pead virutada. Nii jääb see siin pigem vale sihtgrupi süüdistuskõneks.

"I hope someday someone will feel the need to tell the truth".4

Aleksander T. Yostafa

Nits
"Les Nuits"
(Sony/BMG)

Kontinentaalne ja lüüriline hollandi kunst-pop.

Nits on Tallinnas kaks kontserti andnud. Ma olen ühe kolleegiga vist mitu korda vaielnud teemal, kas see on hea ja oluline bänd või vastupidi. Nitsi õnn ja õnnetus on kuuluda Hollandi popkultuuri, elada Euroopa südames, laulda inglise keeles ja siiski olla lootusetu autsaider.

Nitsi eeliseks on lihtsus, tavaliselt kolmeliikmeline bänd ei püüa rohkem, kui suudab, pigem keskendub oma võimaluste kasutamisele.

Katkendlik, töödeldud keelpillikvartett. Peaaegu pausid. Või siis vahele, vastupidi, hullumeelsed trummid ja kusturica-pasunad. Mõtlikkus või hoogsus vaheldumisi.

Külalisnaisvokalistid sobivad konteksti, aga ei ole siiski Nits, nagu me teda seni tundsime.

Muide, need, kes seovad Nitsi kunst-popi selliste esindajatega nagu Talking Heads või XTC, on põhimõtteliselt õigel teel. Küsimus pole saundis, küsimus on ideedes ja mõttelaadis. Mandri-Euroopas näeb see lihtsalt natuke hillitsetum ja nukram välja. 8

Tõnu Kaalep

Korn
"See You On The Other Side"
(Virgin)

Viimane huvitav nu-metal bänd pöörab ka tuimuse suunas.

Ei tea, kas arvab veel praegu kusagil keegi, et nu metal on kuidagipidi "uus" ja kuidagipidi "metal"? Võib-olla muusikaärimehed? Või MTV projektijuhid? Ma ei tea. Ma olen ignoreerinud seda sorti muusikat, kõiki neid bände, mille nimes on sees Linkin või Bizkit. Ja see tuleb mul hästi välja – me praktiliselt ei kohtu enam. Aga kui tuleb Korn, siis ma ikkagi piilun natuke, mis seal sees on. Vist sellepärast, et kui ülejäänud seltskond selles popkultuuri stilistilises sektoris trambib jalgu ikka väga lõdvalt ringiratast, käib Korn ka päriselt kusagil ära. See bänd on tõega kuhugi vasemale poole viltu, just nagu mingi massiivne ja ülekaaluline industriaaljäätmetest valminud praakmänguasi. Seesama uuski plaat algab ju peaaegu nagu art-rock või midagi sellist. Nagu oleks kusagil nende vereringes natukenegi Led Zeppelini "Kashmiri". OK, ma natuke ehmatasin nüüd – see ei ole siiski mitte nõnda hea, kui too epiteet võiks paista lasta. Jonathan Davis on ikka väga tavaline laulja ning lood ise teevad tihtipeale pöördeid tuimuse poole just siis, kui tundub, et viimased pool minutit on päris huvitav olnud. Aga ikkagi on "See You On The Other Side" parem kui enamik neid retrobände, keda tänases allakäivas maailmas alternatiiv-rock’iks peetakse. 6

Tõnis Kahu

Songs of Green Pheasant
"Songs of Green Pheasant"
(Fat Cat)

Ajatu folk aegade hämarusest.

Muusika- ja unenäomaailma paralleelid pole teadmata – mõlemad on vahel ehtsamad kui elu ja midagi tabamatumat on raske leida: muusika kaob hetkel, kui lugu lõpeb, ja unenäost ei jää midagi peale kaduva mälestuse.

Elu keset loodust teeb imet ja keegi meist saab laulda puudest, ööst, päevast ja armastusest ka praegu. Sheffieldi kunstiõpetaja Duncan Sumpner lindistas need hillitsetud, nostalgiasse kaduvad rajad oma maakodu üksinduses. Lugude tolmuse koe all on määramatu kaugete aegade kaja, jahedalt äraolevad kurblood avavad kannatlikule kuulajale oma salapärased rajad, aga tee viib teadmata kuhu, huuled liiguvad, aga lõpuni aru ei saa. Siinses ööhämaruses leiab päevavagust ja vaoshoitud mittetoimumist, mille ajal toimub kõik. Kõik on kättesaamatu ja kauge, aga ilu on ikka sama valus. 9

Erkki Tero

Lawrence English
"Happiness Will Befall"
(Cronica)

Drone, ambient, saladuslik mulin jm.

Hõre, akromaatiline ambient. Midagi ei toimu. Vähehaaval võtab kompositsioon end kokku ja suundub kuhugi, lugu ("Adrift") tiheneb ja lõpeb sama kohatult, nagu oli alanudki. Edasi näitab English meile oma salapärasemat palet – tihedaid meloodilisi tolmuseid ülestikku laotud drone-puuriitasid ("Two Weeks..."). Siis ta jälle eksleb häirivalt kõrgeisse registreisse, kuigi stiil jääb samaks ("Within Confines..."). See lubab plaadilt oletada juba peaaegu heliribalikku loogikat ja vaheldusrikkust, mis ei valmista meid siiski ette sama loo ootamatuks lõpuks. Kontsentreerituima kompositsiooniga on "I’ve Been Happy..." – aeglane ja usutav kolme-noodi-meloodia lõppematult kordumas, mille all üritavad end koguda ambient ja drone. See pala on oma suhtelises konkreetsuses ja lühiduses (7 min) mõistetav. "Parallel (Midgap)" on taas mingi drone’i (sedapuhku mittekuuldavalt vibreeriva bassi ja undamise) päralt, mida keskpaigas katkestab kummaline õelus – moonutatud ja kauged inimhääled ja mulinad. "Relocated (UTC)" eksitab meid meloodiliselt kaugete ja selgete kõlade vahele. 8

Erkki Luuk