Plaat ühe tuumhitti ümber.
Loomulikult on “1 Thing” Amerie albumi avalugu. Ilma selle lauluta – tight funk-bänd, trummide üleküllus, Amerie laulab intensiivselt, kohati häälepaelte katkemise piiril – poleks see plaat ilmunudki. Plaadifirma oli Amerie teist albumit juba riiulisse lükkamas. Aga kellelgi õnnestus Jaapanis “1 Thing” ja veel kolm lugu ebaseaduslikult vinüüli pressida. Ja sealtkaudu hakkas hitipall (kõigepealt põrandaaluses tantsuosakonnas) veerema. Tänaseks on “1 Thing” Amerie karjääri suurim hitt ja ilmselt aasta 2005 parim poplugu. Autoriks produtsent Rich Harrison (tema keevitas kokku ka Beyonce’i armuhüüu “Crazy In Love”).
“Touch’i” kuulates mõistab, miks plaadifirma esiotsa äraootava seisukoha võttis. Eks kõigepealt ajas “1 Thing” juhtme kokku ja siis see ülejäänud materjal… Nagu sumbuvas r’n’b-sarjas ikka. Ühe idee kiiremad ja aeglasemad variatsioonid ning siis odavamat hinnaklassi produtsentide näpuharjutused. Kõik paremad lood on olemas tol ebaseaduslikul EP-l. 7
Siim Nestor
Sinead O’Connor
“Collaborations”
(EMI)
Võibolla on just siin kiilaspäise lauljanna hiilgenumbrid?
Neil eri kaastööliste, bändide ja produtsentide käe läbi sündinud lugudel on hirmuäratavalt palju ühist. Võimsad bassikäigud, vihjed reggaele ja dubile, vahel ka suurem või väiksem iiripärasus, mõni vilepill või harf. O’Connori lauluhääl pole iseenesest üldse kurb, pigem lihtsalt õrn ja aegajalt nagu purunemisohus; aga mingit kummalist ängi, mingeid ajastu ahistavaid asju on taustas küll peaaegu pidevalt kuulda. Koostöö on ilmselt vajalik psühhoteraapia neurootilisevõitu artistile, ei, artistidele, kõik on mõlema- või mitmepoolne.
Õigupoolest sobiks siia lihtsalt nimekiri, see ütleb päris palju. Massive Attack, Asian Dub Foundation, Bomb The Bass&Benjamin Zephaniah, Ghostland, Jah Wobble, Afro Celt Sound System, The Blockheads (külaliskitarrist Steve Howe!), The The, U2, The Edge, Conjure One, Peter Gabriel, Moby, Aslan, Damien Dempsey, Colourfield, Terry Hall. Pean ma midagi lisama? 7
Tõnu Kaalep
Sleater-Kinney
“The Woods"
(Sub Pop)
Toorutsev girl-power.
“So you want to be entertained?” küsivad Carrie Brownstein, Corin Tucker ja Janet Weiss loos “Entertain”. Produtsent Dave Fridmann (Flaming Lips, Mercury Rev) noogutab vastuseks peaga, keerab ringi ja läheb õhinal nuppude kallale. Nad mõtlevad – Stooges, Hendrix, Zeppelin, ggrrr ja võimas rikutud kitarriorgia, “You’re such a bore, 1984”. Panevad pillid palgeisse, viskavad nipsuga lagritsa suhu ja lülitavad võimenduse sisse.
Juba esimene riff loos “The Fox” kutsub müramaiad tüdrukud-poisid osa saama pingestatud muinasjutust ja vabastamata jäänud energiast. Corini ja Carrie hulluv vokaal, Janeti ekstaatiline trummipeksmine, kitrade surmaheitlus, feedback – kõik on igati tip-topilt kokku keeratud, kõik töötab rocki müüdi hüvanguks ja paistab tõepoolest kuulajat mingist kuhjunud koormast vabastavat. Ent kogu jutustus säilitab siiski normeeriva kontrolli, ükski lugu ei rebene päris katki, mürasus jääb ajutiseks vahendiks, plahvatus jääb tulemata, "You did nothing new with 1972”. Teatraalsus võib sellegipoolest efektne olla. 8
Aleksander T. Yostafa
Tharapita
“Primeval Force"
(Nailboard Records)
Paganlik ja rahvusmeelne estometal.
Mitte kogu popmuusika ei tegele inimloomuse põhiküsimustega. Metal õnneks tegeleb. Ja küsib, et mis jääb järele, kui võtame eneste ümbert ära kõik tsivilisatsiooni kingitud kostüümid, valed ja pettekujutlused? Mõned ütlevad, et meie seest paistaks siis puha roppus ja roojus, teised püüdlevad ideaale, mis oleksid nii põhilised ja algsed, et neid enam pisendada ei annaks. Eestimaine ning paganlikult rahvusmeelne Tharapita just seda viimast teebki ning üritab oma plaadil koonduda kaljukindlasse võitlusvalmidusse.
Tegelikult muidugi ei olegi ehk nii väga vahet, mille nimel seda võitlust võidelda. Nagu juba Nietzsche ütles, ründab tõeline sõdur rahu ajal nagunii iseennast. Ja nõnda tundub metal mulle tähtis ikka seetõttu, mismoodi ta jõu endasse pöörab, oma valikuvõimalusi distsiplineerib ja ränkade raskustega koormab. Just selles mõttes pakub Tharapita mulle oodatust vähem. Nad ei ole intensiivsed, vaid ekstensiivsed. Nad ei suru oma muusikat surve alla, vaid voogavad panoraamse lõtvusega justkui mõni aateline ooper või film “Nimed marmortahvlil”. Puhtmuusikaliselt võib ka öelda, et parem produktsioon oleks abiks olnud. Ja vähem süntesaatorit ka kohe kindlasti. 4
Tõnis Kahu
John Scofield
Thats What I Say: John Scofield Plays the
music of Ray Charles
(Verve)
Pühendusplaat Pimedale Muusikule.
Meilgi külas käinud mainekas kitarrist on saanud plaadifirmalt ülesande lõigata pisut profiiti lahkunud legendi ja temast tehtud laineid löönud filmi arvel. Noh, igal juhul saavad kasu ka kuulajad, sest tribuutalbum on igati kobe ja kõlbulik. Kuraditosina jagu pimeda moosekandi poolt kuulsaks tehtud lugusid, pooled instrumentaalid – tuttavate Scofieldi mahedalt kõlavate funkikäikudega. 6 loos marsivad sisse “pühakud” – vokalistid Dr.Johni, Aaron Neville’i, Mavis Staplesi jt eesotsas. Pluss veel pasunatepuhujad. See lisab njuuorleansilikku bluusi, lisab souli ja vana R&B fiilingut. Nii et igati korrektne austusavaldus lahkunule, kes võib hauas mõnuga külge keerata. Pühaduserüvetuse otsijail ei tasu vaevuda. Grande finaleks veel “Georgia On My Mind” akustiline kitarriversioon. 8
Tõnu Pedaru
Morceaux de Machines
“Estrapade”
(No Type)
Prantsuse müraimprov.
Plaat kõlab, nagu oleks Grünbergi plaat trammi alla jäänud. Või nagu vanas vene romaanis, kus rotikolju trammirataste vahele kinni kiilus ja huvitavat häält tegi. Ruigava krigina sisemuses on aga aega ja ruumi – sealt näibki meieni kostvat analoogsüntide harmooniline klugin ja kõik need teised vale-Grünpa sulnid helid. Huvitav kombinatsioon, mis laseb müra pikalt nautida. Siis tuleb tagumise saatel veel üks mürakäik (“Onanisme”), mida sõõm tumedat ambient’i alguses ja lõpus maha jahutab. Lood on kompositsioonipõhised – kujutlege rütmita industrial’i ja lisage sellele kõikvõimalikke mürasid, kuni lugu (“Placenta Compressa”) neid lõhkemiseni täis on. Ja siis kõik need muud müraasjad, mida on värskendav kuulata (eelkõige just oma toime, mitte ennekuulmatuse poolest). Mootorsaed, käiad ja freesid soovitatavalt väga väsinud kuulajale. 7
Erkki Luuk
