“Kohalik ja kohatu”

(Seksound)

Ülevaade Eesti indi-saundist 2005.

Kõigepealt täname indiekodanik Rein Fuksi. Ansambli Pia Fraus ja plaadifirma Seksound bossi sikutas kohalikelt underground-muusikutelt sedavõrd palju lugusid välja, et üle hulga aja sai lõppeval suvel tegeleda ühe kodumaise indie-kogumikuga. Aitäh.

Teiseks on see kogumik väga hea ega hoia valearusaamast “indie on midagi, mida tehakse häbelikult kitarridega”. Fuks on pardale ajanud helge indie-popi (Tartu Popi ja Roki Instituut, Pia Fraus ise, Holger Looduse uus akt Mirabilia), veidrad kodu-folkarid (Bad Apples ja post-rockliku klaveripalaga esinev Kago), lubage öelda, et indietroonikasse kaldujad (Cloudspeak, Galaktlan, Pastacas) ja tärisevatel kitarridel suurte munadega rocki mängijad (Zahir, Shelton San, Les Diamants, Röövel Ööbik, Kwing Kungks). Ja tundub, et täiesti lageda taeva alt varjule võetud Hendrik Luuk – tema esitatud soiguv psych-folk “My Heart” akustilisel kitarril on võibolla, et kogumiku kõige meeldivam üllatus.

Kolmandaks on rõõmustav, et kardetust vähem ja varasemast vähem võib kõigi nende artistide kõrvale välismaiseid analooge sättida. Mõned lõhnavad vaieldamatult eeskujude järele, kuid valdav enamus õnneks mitte.

Aga lõpuks on kõige suurem patriootlik rõõm siiski sellest, et mitmed kogumikul mässavad artistid on sel suvel juba jõudnud või just-just jõudmas päris oma heliplaatideni (rivist peaksid iseseisvalt varsti välja astuma Ans.Andur ja Röövel Ööbik). Indipada podiseb nii et pritsib. Võtke see isuärataja ette ja avastage ise edasi. 8

Siim Nestor

Monolake

„Polygon Cities“

(ml/i)

Saksa elektroonilise muusika saurus on endiselt tantsitav.

Monolake paistab mulle kui igavesti lõpetamatu projekt, miski, mille väljendatavad meelolud ja oletatav viitamismehhanism end valdavalt avada ei lase.

Esikalbumi „Hong-Kong“ (1997)  sirgjoonelisest ja fluidsest techno-dubiston algne liige Robert Henke (3 albumit ilmusid Henke sooloprojektina) ja eelmisel aastal liitunud Torsten "T++" Pröfrock liikunud tihedama rütmilisuse poole, säilitades ometi kogu iseloomuliku laialivoolava abstraktsuse.

Salapärased helimaailmad tekitavad alati huvi, et millised oleksid selle heli visuaalsed vasted ja uuritavad territooriumid, kui üldse?  Monolake`ile sobiks äkki bio-tech – kui keerulisimaid struktuure sünteesiv ühendus ja samas täidetud versus tühi ruum, kõrb versus metropol. Eks kõnelevad sellest ka mängud lugude nimedega: “Pipeline”, “Wasteland”, “CCTV”, “North”, “Invisible”, “Carbon”.  Monolake on mõnelgi puhul rakendanud isetehtud tark- ja riistvara, reserveerides sedasi enese heli originaalsuse ja säilitades järjepidevalt muusikalist autoriteeti. Mis võiks olla parem kui olla staar ja innovaator korraga?  8

Aleksander T. Yostafa

Leo Sayer

“Voice in my Head”

(Edel)

Leo Sayer elab veel? See on igatahes hea. Iseasi, et...

“You Make Me Feel Like Dancing” oli muidugi omal ajal suur hitt, üks Melodija litsents-LP on senini meeles. Aga samas tundus Leo Sayer siiski ka siis, 70ndate lõpu paiku nagu poptööstuse esindaja, mitte suurkuju.

Nüüd teeb ta ootamatu comebacki. Põhiliselt isekirjutatud (vahel tuleb appi kuulus pophelilooja Albert Hammond) album esindab väga tüüpilist peavoolu-poprocki, aga miksipärast kartsin ma halvemat.  See siin pole üldsegi halvem kui näiteks Joe Cockeri hilistoodang, rääkimata Rod Stewartist; lugudes on tundeid ja kujundeid. Mitte liiga sügavaid, Leo Sayer pole kunagi olnud väga sügav ega meeldejääv, kuid siiski. Ja häält tal ka veel jätkub, nii piiratud, kui see ka pole. Ei ole liiga lõbus, ega vähimalgi määral uudne või kohe meeldejääv, kuid siiski. Mingid väärtused on ikka, öeldagu mida tahes. Muide, kes on Taanis salvestatud albumi taustalaulja Aino Laos? 5

Tõnu Kaalep

Anthony Hamilton

„Soulife”

(Atlantic)

Souliplaat, mis kõlaks hästi ilma muusikata.

Tundub, et Anthony Hamilton kaotas albumi ära. Umbes sama lugu nagu Hansoni riigisaladusega. Lähemal uurimisel muidugi selgub, et tegemist on pikka aega riiulil seisnud materjaliga, mis nüüd siis korralikuks plaadiks kokku keevitati ja varustati  kleebisega "The Lost Album". Päris kaval reklaamitrikk.

Igal juhul väidab mees uhkelt, et tegemist on puhta souliga. Ei mingeid poppe r&b gruuve ega buuti sheikimist. Ainult mees ja tema hääl. Ja tõsi ta on, Hamiltoni maalähedane ja toorelt emotsionaalne laul ei jää alla ei Bobby Womackile ega D`Angelole. Aga need aranžeeringud ajavad lihtsalt une peale. Ma saan küll aru, et ehtsad pillid ja retro fiiling, aga… igav on! Anthony oleks võinud teha a capella albumi. See oleks puhas soul. Aga nüüd. Viis minutit pärast plaadi kuulamist ei suutnud ma ühtegi lugu meenutada. Sellepärast siin ühtegi nime polegi. Loogiline.

Seega. Minu läbinisti subjektiivne ja mitte eriti tagasihoidlik arvamus on, et see plaat võinukski vabalt „kadunuks” jääda. 2

Lauri Tikerpe

Do Me Bad Things

“Yes!”

(Atlantic)

Uus-Scissor-Sisters pilab kommertsipopiga kommertsi.

Kui tänavu on Kills ja White Stripes meile edukalt näidanud, milline loomajõud võib olla kaheliikmelisel bändil, siis on üksnes hämmastav, et Do Me Bad Things ei suuda üheksakesi kordagi ennast kuuldavaks teha. Ma saan aru, et paljude arvates teeb kidrasoolo teist tulemist, aga kitarri tuleb mängida nagu matadoor, mitte nagu puhkeasendis mormoon.

Tegemist on siis Iiri bändiga, mis pandi juhuslikult kokku ühel valentinipäeval kohalikus baaris. Okei. Bänd, kes riietub imelikult ja paneb mõnikord klounimaskid ette, et naeruvääristada kommertspoppi. Okei. Aga samas on nende muusikalised veidrused ilusti kommertsroki hõbepaberisse keeratud.

Mõned vargused on ka natuke liiga ilmsed – “What’s Hideous’i” kannab edasi vaevu maskeeritud tõmmis Kool & The Gangi “Jungle Boogie’st” ja järgmine lugu “Spezzatura” on Kurt Cobain vanadekodus viimse ihurammuga Nirvana “On a Plaini” jämmimas. Aitab baaris käimisest, hakake lugusid tegema. 4

Tristan Priimägi

Digitonal

“The Centre Cannot Hold”

(Seed)

Orkestraalne idm

Lugu “Maris Stella” kasutab Kristy Hawkshaw (Opus III ja Orbitali pala “Halcyon”) eeterlikku (kui toortõlget viljelda) laulmist. Pala on meloodiline, hõredalt madistaval electronica-põhjal. Järgmine, “Snowflake Vectors” on üle pika, pika aja parim idm või electronica, kuidas soovite, mida kuulnud olen. Kolmeliikmelist ansamblit iseloomustab kirurgiliselt täpne, 100%-liselt väljaarendatud meloodilise joonega kompositsioon, mille “kaubamärgiks” on orkestraalsed arranzheeringud (viiulid, ilmselt tshellod jms). Viimased annavad nende muusikale idm-i puhul ebatavalise klassikalise touch’i. “Cantus V” mõjub peaaegu nagu Roxy Music oma unelevail päevil ( “Avalon”) - loomulikult ilma laulu, tõepoolest ka kitarrita. Nii ilusat ja filigraanselt kootud muusikat kuulates ununeb obsessiivse DSP-ga uue kooli idm’i (mis võib iseenesest ka olla väga hea) olemasolu sootuks. Digitonal on erand ses mõttes, et see pole ka vana kool, sest viimast iseloomustab lihtsam (elektrolik) struktuur ja sirgem käik. 8

Erkki Luuk

Goldfrapp

“Supernature”

(Mute)

Tumedatooniline vamp-glamuuri disko.

Lauljatar Alison Goldfrapp on liikunud oma musapartnerist pillimehe Will Gregoryga minimalistliku, kergelt kunsti-kabareeliku glam-disco vooluvette. Trip-hopi toonelajõest viietärni hotelli fuajee fontäänide ja vahuveini vooluvette. Selgelt peavoolu suunas, kindla peale, mööda läbikäidud radu. Lõbus tegijaile, aga kogenud kuulajat võivad deja vu elamused väsitada. Suicide, Kraftwerk ja paljud teised on näidanud, kuidas see asi tegelikult käib. Diiva erootiline hingamine on kuidagi ühemõtteline ja ühemõõtmeline, ühegi üllatuseta, hoolimata preilna ponnistustest esitada femme fatali ja edastada mingit saladuslikku darkside`i. Kui hea tujuga peale lennata, kõlab kah. 7

Tõnu Pedaru

Bill Frisell

“East/West”

(Nonesuch)

Topelt-live-plaat kitarrikorüfeelt.

Bill Frisell suudab vaevata segada bluusi, jazzi, kantrit, etnot ja rocki, jäädes samas kuidagi puutumata nende žanride klišeedest, aga ka kuhugi kaugele edasi tõukavatest ekstsessidest. Siin mängib ta USA eri servades kaks kontserti kahe trioga (lisaks trummar Kenny Wollesen ja bassist, läänerannikul Viktor Krauss, idas Tony Scherr). Kavas on oma lugusid ja standardeid Gershwinist ja Dylanist Styne/Merrilli ja Johnny Cashini.

Vana Marvin Gaye hitt “I Heard It Through The Grapevine” on siin näiteks midagi aeglast ja rahulikku, mugavalt laiska. Mõnda coverit on raske ära tunda, see oleks nagu kitarristi teadvusevool, mis alles kuskil loo keskpaigas jõuab selle kujundini, mida iga loll tunneb. Ja siis varsti lahkub sealt, jutustades edasi oma improvisatsioonilisi mõtteid, mis peaksid siiski kõnelema päevadest täis veini ja roose, kõvast vihmast, mis on tulemas või headöödsoovimisest Irenele. Lääneplaat on natuke vähem jazz kui idapoolne.

Suurepärane muusika pimedaks õhtuks. Või: miks mängivad new-age tervendajad oma töö taustaks reeglina mingit eriti jubedat elektroonilist soustmuusikat? Friselli plaadi, eriti lääneosa, lihtsus, piiratud dünaamika ja üldjuhul heakõlaline ilu sobiks “meditatiivseks” taustaks palju, palju enam... 7

Tõnu Kaalep

Inside Joke

“Singles 1995-2005”

Audio Matrix

Tallinna hobibänd kraabib pop-rock’i.

Korralikult tehtud indie-pop-rock, aga uudsust jääb vajaka. Praeguseks juba korduvalt kuuldud. Kõige rohkem sarnaneb Blindiga. Samas – ega ta Blindile suuremat alla ei jää. Üldine meeleolu on positiivne, sekka kurjemaid kitarrisaunde. Plaadi kaks eestikeelset pala pakuvad veidra üllatuse, meenutades eesti 1960ndate naivistlikku biit- ja estraadimuusikat, ainult et veelgi süüdimatumasse võtmesse käänatuna. Paaril korral minnakse isegi üle hea maitse piiri, aga mulle tundub, et kogemata, mitte teadlikult. Hobi korras tehtud bändi kohta võib öelda, et käib kah. 5

Marko Mägi