Come-back. Päris kvaliteetne.

Mul on nende trollidega probleem. Ma olin nende esimesel hiilgeajal vist sõjaväes. Või kuulasin hoopis muud muusikat. Mistõttu seostub mul
A-Haga ennekõike see, et seda fännasid mingid nooremad inimesed ja et selle muusika põhiline meeleolu on miski polaarne melanhoolia, pakitud siledasse popformaati.

Uus plaat oleks nagu täpselt seesama. Kuid edasi kuulates leian järsku lugusid, mis nagu ei kuulu sellesse valmiskujundisse. Midagi on juures. "Over The Treetops" ja teisedki laulud näiteks sisaldavad maitseainena midagi, mida võib pidada post-rock’iks. "Halfway Through The Tour" on kummaline, pompöösseks kasvav ja siis vaibuv biitlijäljendus. "Keeper Of The Flame" sobiks ka hoopis kellelegi teisele esitamiseks. Asjad pole nii lihtsad, kui nad näivad. Peaksin A-Had tõsisemalt võtma, natukegi. 6

Tõnu Kaalep

The Beastie Boys
"Solid Gold Hits"
(Capitol)

Peotäis räppvanurite hitte.

Kui on olemas trio 6 aasta tagune kaksik-kogumik, siis poleks nagu seda uut ja õhemat vajagi? Aga ei, 15 träki seas on kolm lugu ka viimaselt ja ainukeselt albumilt, mis vahepeal üllitatud. Siiski, lisaks vingele albumi tiitlile ja kaanele ning suhteliselt töötavalt reastatud hitiparaadile suurt lisaväärtust juurde ei tule. Kui ei soeta just ühes DVDga pakitud varianti, sest teadagi, pundi videod on viimase peal. Sobib kindlasti peo püsti panemiseks ja juhuslikumale muusikahuvilisele lihtsaks sissejuhatuseks 20 aastat rokkinud New Yorki juudipoiste veidralt võrratusse hip-hopi-maailma. 7

Tõnu Pedaru

Tennant/Lowe
"Battleship Potemkin"
(EMI)

Pet Shop Boys filmiklassikat helindamas.

Mulle meeldib see plaat. Aga mitte sellepärast, et olin kunagi Pet Shop Boysi andunud kriitikavaba fänn. Ei. Jälgin nende tegemisi endiselt, aga aina enam mingi distantseeritud ükskõiksusega. Vahepeal oli neis alles jäänud nii vähe pauerit, et pärast "New York City Boyd" asetasin Pet Shop Boysi mõttes muinsuste muuseumi tolmusele riiulile. Muljet süvendas veelgi nende skandaalne üleolevalt ükskõikne esinemine World Aidi juubelikontserdil Punasel väljakul.

Kuid filmiajaloo absoluutse tähtteose, vene tummfilmi "Soomuslaev "Potjomkin"" (1925) saatemuusika, mida Pet Shop Boys esitab koos Dresdeni Sümfoonikutega dirigent Jonathan Stockhammeri juhtimisel, on taas ennast kuulama panev. Heas mõttes eklektiline ja autoklišeelik, vormi pidi libisev muusika, mille kokteilis on vähemalt järgmisi komponente: marsirütme, kerget psühhedeeliat, diskofunkit, seisundimuusikat, võimsaid bassikäike, meeldejäävaid meloodiaid, pikki dekoratiivseid sündipassaaže nagu asju iseeneses, minimalismi. Kahe sõnaga: palju ultramelanhooli. Ometi arvestab vaataja tunnetele rõhuv muusika üsna täpselt stseenidega, rõhutades ühe või teise kaadri emotsionaalset jõudu. Nägin-kuulsin "Soomuslaeva"- kontserti septembris Berliinis, ning kinnitan, et see oli kohati hingematvalt kaunis.

Kaks lugu on mu meelest aga eraldi esiletoomist väärt: "Nyet" ja "After All (The Odessa Staircase)". Esimene on stiilne techno, võimalik plinkivate tantsusaalide menuk. Teine Pet Shop Boysi tüüpilise sound’i klassikaline näide. 8

Harry Liivrand

Nirvana
"Sliver: The Best of the Box"
(Geffen)

Veel mõned avaldamata lood Kurti veskist.

Mis siin imestada, et Nirvana ja Kurt Cobaini luudelt on veel puist liha nokkida. Isegi pärast 2004. aastal ilmunud mammutlikku box-set’i "With the Lights Out", mis oleks pidanud justkui oma kolm peotäit mulda ära viskama. Küllap leitakse veelgi "uusi" lugusid ja Nirvana fännid saavad taas end Geffeni ja Courtney Love’i vastu tulutule ristiretkele seada.

Ok, las möllavad, plaadil on ikkagi kolm varem ilmumata loovariatsiooni. "Spank Thru" aastast 1985 on kui heroiinita Velvet Undergroundi ja Nirvana split-lugu, demosse võetud Fecal Matteri (Cobain ja Dale Crover) nime all, toretsev sitahunnik vaatab vaheleheltki otsa. "Sappy" aastast 90 koos "Come as You Are" boom box-versiooniga kõlavad märksa täpsemalt mängituna. Professionaalsemalt siis. Mitte, et plaat hardcore nirvaniaanile avastamist pakuks, kuid üldine lo-fi kvaliteet hoiab kogumikku laiali valgumast ja kodusaund on veel igal juhul moes. Läheb ka uutele ninadele kaubaks?

Mul seda tohutut DVDga box-set’i ei ole ja olen selle niruga nagu rahul. 8

Aleksander T. Yostafa

Supertramp
"Retrospectacle – The Supertramp Anthology"
(A&M)

Pop-progebänd, kes sai kuulsaks ainult Ameerikas.

Mõnikord on kasulik vaadata üle need nimed proge-rock’i ajaloost, kes sinna just suurte tähtedega kirjutatud ei ole. Nii et võtke aga oma "klassikaline" Yes või Genesis. Mina isiklikult asendaks nad 10cc või Van Der Graaf Generatoriga iga kell.

Supertramp on keerulisem juhtum. Omad hetked neil muidugi olid. Iseasi, kas nood hetked just siia kogumikule adekvaatselt kirja on saanud. Kõik taandub sellele, milliste ambitsioonidega Supertramp teile parasjagu meeldib. Ühte poolust esindab nelja looga nende kunstipäraste aegade kvintessents, 1974. aasta "Crime Of The Century", veidralt pingeline, klaveriküllane, tragikoomiliselt dramaatiline, justkui istuksid Pink Floyd ja Queen ühes pingis.

Teise võtavad kokku samuti neli lugu 1979. aasta megahitt-albumilt "Breakfast In America", kõik näited siledast, peavoolus pärivoolu triivivast raadiopopist. Kummagi valemi tuules leiame küllaga ka kohmakusi ja kesisusi – selgitusi sellele, miks Supertrampist ei saanud tippaegade müüginumbrite kiuste iial päris kõrgliigabändi. 6

Tõnis Kahu