Pehmel rindel muutusteta.
Sugababes näib end jätkusuutlikus popiladvikus mõnusasti ära olevat sättinud. Oktoobris avaldatud “Push the Button” veeres ilusasti briti singlitabelis esikohale, kinnitades, et neiud pole unustanud publikukõnetamise etiketti. Keisha, Mutya ja Heidi, Sugababesi soe kolmainsus, ei võtnud liiga suurt suutäit, mida hiljem kõvera suuga välja sülitada. Ei staarikarisma ega muusikalise pealetükkivuse plaanis ei täida nad teab mis tähendusrikast kohta, nad on pop-vurris asendatavad. Kuid ma ei näe põhjust, miks see delikaatne trio peaks siiralt kedagi häirima, isegi kaanepildil vaatavad vastu meelad mannekeenid.
“Taller In More Ways” on üks sedalaadi väljenditest, mis räägib loo kasvamisest, küpsemisest ja täielikumast mina-pildist. See on too pusle kokkuladumise kujund, kindlameelne liikumine terviklikkuse poole. Tähendagu see siis loo pealkirja “Joy Division” või produtsent Dallas Austini (TLC) tont-teab-mis-80ndate-mehelt varastatud kandvat sündikäiku “Obsessionis”. Isegi patoloogiline musamaniakk ei viitsiks neid või teisi Sugababesi ja nende õndsate kamraadide ülessekerkivaid déjà vu juppe ajaloost välja otsida. Hinge ei näri ja lojaalsust ei nõua. 5
Aleksander T. Yostafa
The Dead 60s
“The Dead 60s”
(Deltasonic)
Liverpooli noor ja tõre ska-kvartett.
Plaat algab nagu Franz Ferdinand, mis teeb vähemalt mind äärmiselt ettevaatlikuks. Kas tõesti järjekordne superäge debüütpooltund mõnelt lainel hulpivalt trendibändilt? Ei. Sedapuhku siiski mitte. Esiteks pole nimetatud plaat superäge, vaid pigem korralik keskmine. Teiseks on The Dead 60s oma inspiratsiooni ammutanud pigem sellistelt nimedelt, nagu seda on The Specials, The Clash ning Madness. Seega on tegemist millegagi, mis ei ole nii tüütult tüüpiline. Kuigi jah – midagi põrutavalt revolutsioonilist siit just ei leia. 6
Mart Niineste
Kent
“Du & jag döden”
(BMG)
Rootsi kidrapop, mida kuuleb ka öises Tallinnas.
Kell on neli hommikul. Tellin Levika ette takso, mis sedapuhku üllatavalt kiirelt saabub. Istun veidike kulunud autosse, tunnetan oma väsimust ning ütlen juhile aadressi. Sõidame. Linn on tühi. Isegi teisi taksosid on vähe. Jälgin rahulikult meetri tiksumist, mis püsib normi piires. Taksojuht paneb raadio mängima. Kent. Pöörame Sõpruse puiesteele. Tunnen, et mind tabab mingi selgusehetk. Kolmanda trollipeatuse juurest keerame pimedale kõrvaltänavale. Linn on vaikne, autoraadios mängib ikka veel Kent. Veidike kvartalite vahel tiirutamist ning olemegi kohal.
Maksan Kenti muusika saatel arve ning jalutan üle hoovi koju. Trepil seisatan. Taevas on selge. Oleks suitsetaja, teeks veel ühe sigareti. Ei. Lähen sisse. Tunne loeb. 7
Mart Niineste
Muschraum
“Naterijeka”
(Ulmeplaadid)
Liid on puudu
On ühed, kes pisut mullase juurtetruuduse otsingul järjekindlalt väidavad, et kogu elektrooniline muusika on külm, hingetu ja masinlik. Ja siis on teised oma virtuaalsetes globaalkülades, kes ütlevad, et jah, võib-olla, aga just sellistest helidest pannakse kokku muusika tulevik ja teie ju ei taha olla oma akustiliste kitarridega seal teisel pool, ega?
See esimene väide – see ei pea tõesti paika. Pole midagi soojemat, pehmemat ja hingelisemat kui näiteks seesama Muschraum siin. Teisalt jälle pole nii lihtne öelda, milles siis ikkagi too nende futurism seisneda võiks. Ütleme nii – kui teil läheks vaja kodumasinat, mis aitaks välja timmida õige nostalgilise vibratsiooni lainepikkust, siis kõlbab just Muschraum. Aga muidugi pole see nende loodu too vulgaarne, karnevalivaimuline pööblinostalgia, kus vanad moestläinud riided koltuvate kehade ümber ja säilitusainetega kultuurijäätmed vähetoitvas korduvkasutuses. Te saate hoopis mitu portsjonit ilusas, intelligentses pakendis meenutustes ekslevaid emotsioone, mis toimivad oma hõllandustes puhtalt ja teraapiliselt nagu meditsiin. Isegi nimed on nagu ravimitel - “Xiriali”, “Gikam-fle”, “Exiztz-wne”…
Kena, aga tõelise utoopia jaoks pole Muschraumi kammerpsühhedeelia à la Sven Grünberg lihtsalt piisavalt totalitaarne. Te võite ju loota, et nad toimivad tasapisi teadvust masseerides, aga praktiliselt tohite ikkagi igal hetkel tõusta, selle kõlalise feng shui’tamise välja lülitada ja jätkata oma elu sealt, kust pooleli jäite. Armas täiendus teie argimaailma, aga ei midagi sellest kõrgemat, seda kindlasti mitte. 6
Tõnis Kahu
Nine Horses
“Snow Borne Sorrow”
(Samadhisound)
David Sylviani projektibänd Steve Janseni ja Burnt
Friedmaniga.
Seda plaati on vaja ennekõike neil, kes läksid Sylviani kaks aastat tagasi ilmunud “Blemishi” peale endast välja. Fännidel, kelle jaoks hõljus Sylviani loomingu ümber mingi selgepiiriline nimbus. Et mis räiged kodukootud sound’id, mis hüsteeria, mis ebaõilis kurjus nüüd.
Keeruline ja peen kõla ja glamuursed kaastegelased on siin, ammu enne “Blemishit” alustatud ja alles nüüd lõpetatud plaadil kindlalt tagasi, kuulake kas või trompetist Arve Henrikseni, Ryuichi Sakamoto mõõdetud klaveriakordidest rääkimata. Stina Nordenstam laulab ühes loos kahtlaselt sarnaselt Sylviani eksabikaasa Ingrid Chaveziga.
Esteetilisus on oluline, isegi kui hämara lüürika taustaks on teated eraelu katastroofilisest kinnijooksmisest, mida siin kahtlemata kirjeldatakse. Püüe näidata suuri asju ja panoraame on siin sees. Nagu vaataksime kiirrongi aegluubis. Sylvian on kuidagi kiretu, ta pigem kommenteerib, ekstsessid on sõnades, aga mitte tegudes, isegi mitte sound’is. Kui elektroonika välja arvata, siis polegi asi väga erinev 80ndail ilmunud sooloalbumeist. Kummalisel kombel on saksa elektrooniku Burnt Friedmani produtseeritud lood naturaalpillirohkemad ja jazzilikumad, neis on vähem tagasiminekut kindla peale töötavasse süsteemi. Ja “Vaese mehe Boltanski”, tähendagu see mida iganes, on üks friigimaid viiteid moodsale kunstile, mis eales võiks poplaulu mahtuda.
Selle muusika kindla peale töötava emotsionaalsuse eest võiksin mõnes sentimentaalsushoos ka 3 punkti rohkem panna, aga tervikuna 7.
Tõnu Kaalep
The Young Gods
“XX Years: 1985-2005”
(Play It Again
Sam)
Kitarrideta rock-bändi kokkuvõte.
Kui te säärast bändi ei tea, siis pole see küllap teie süü. Esiteks on nad Šveitsist ja teiseks pole neil mingit edetabelikohtadega mõõdetavat kommertsedu mitte kusagil kunagi olnud. Ka mitte siis, kui neid 90ndatel prooviti Ameerikas turustada kui Nine Inch Nailsi vaimus industriaal-rock’i. See viimane idee oli absurd, ei mingit kahtlust. Kuid ikkagi – mis siis, kui see olekski korda läinud? Mis siis, kui The Young Gods oleks saanud sama populaarseks kui Guns N’Roses? Sest olgem ausad – nad kõlavad just nii, nagu nad valitseksid maailma. Nagu nad oleksid 21. sajandi suurim rock-bänd. Ja rock-bänd ilma kitarrideta. Ma tean, et seda on raske uskuda…
Nende vundament on kusagil The Stoogesi varaste plaatide juures. Siis kinnitatakse sinna erinevad küll metal’ilt, küll sümfooniaorkestritelt laenatud sämplid ja lastakse erksas tuledesäras vastu taevast. Ja Franz Treichler laulab käriseva häälega sinna otsa sellest, et me suudleme päikest või palvetame mootori poole. Mõnikord teeb ta seda prantsuse keeles.
Ma olen The Young Godsi fänn olnud enam kui 15 aastat, mul on kõik nende plaadid ja mul on õigus ka selle kogumiku kooseisu üle viriseda. (ma võiksin väljajäänud materjalist paremagi valiku kokku panna). Teil seda õigust ei ole. Nii et võtke see plaat (pluss teise plaadi remiksid, kui tõesti tahate) ja keerake helitugevus sinnapoole terve mõistuse piiri. Ma ei ole öelnud, et kõik siin on kuld, aga kõik hiilgab. Ja sellised lood nagu “L’Amourir”, “Fais La Mouette” või “Kissing The Sun” teevad seda kohe kindlasti. Isegi see päris uus, seniavaldamata “Secret” on hea. 9
Tõnis Kahu
Bi-2
“Netšjotnõi Voin”
(Misteria Zvuka)
Vene peavoolupoppi pitsikese kõrvale.
Bi-2 on üks neist Vene bändidest, kes said eestlastele tuttavaks popfilmi “Brat 2” soundtrack’ilt. See õnnestunud kogumik, millel, tõepoolet, oli esindatud parem osa Vene peavoolu pop-rock’ist, oli ja on ilmselt kõige enam ostetud vene plaat Eestis.
No vot ja Bi-2 oli sel kogumikul esimene esineja - “Polkovniku Nikto Ne Pišet”, mäletate. Geniaalne lugu.
Olin viimase ajani veendunud, et vaevalt see bänd mind rohkem millegagi üllatada võib. Eksisin. Ljova ja Šura, need kaks ses bändis, kutsusid kokku sõbrad ja muidu meeldivad tuttavad ning tegid koos suurepärase plaadi, koguni topeltplaadi “Netšjotnõi Voin”.
Tundlik, mõtlik, kurb… ah mis siin rääkida. Hea on lihtsalt hea.
Ma ei näe mingit põhjust, mis segaks teil, kes tavaliselt väikese viina ja sakusmendi kõrvale olete ikka ja jälle Grebenštšikovi ja tema Akvariumi kuulanud, võtta nüüd pits Bi-2 taustal. On ju sügis. 8
Raul Ranne
Sinead O’Connor
“Throw Down Your Arms”
(That’s Why
There’s Chocolate and Vanilla)
Draamakuninganna sukeldub reggae-muusikasse.
Ma ei ole Sinead O’Connori muusikast kunagi vaimustuses olnud. Ta pole mulle lihtsalt mõjunud. Ka tema ühiskondlik aktiivsus on tundunud pigem poosetamisena. Aga minu üllatuseks on Sinead O’Connori “Throw Down Your Arms” täiesti asjalik album. Õigemini topeltalbum. Ning sellele lisaks veel reggae-album. Lääne popartistide pöördumised reggae’sse on mulle olnud alati märgiks, et muusiku inspiratsioon on otsakorral. Aga kuidas iganes sellega ka pole, on iirlanna reggae-album täis huvitavat muusikat. Produtsentideks Sly & Robbie, bändiks Jamaica dream-team, repertuaariks rohkem ja vähemtuntud roots-reggae hitid. Ja Sineadi vokaal esitamas lugusid, mis seostuvad Burning Speari, Bob Marley, Lee Scratch Perry ja teistega – pole halb kombinatsioon. Õigupoolest vägagi hea, või vähemalt huvitav. Ah-jaa, selle duubelablumi puhul on siis ühele diskile kirjutatud “vocal” ning teisele “dub versions”. Aga see võib osutuda veidi ekslikuks määratluseks, kui seda reggae-terminites kuulata. Ja veel – plaadi esimesest rajast ei maksa end eksitada lasta. Rohkem laswellismi sellel üllitisel ei kohta. 7
Ringo Ringvee
